....on aasta 2018....

Pea kolm aastat on möödunud nüüd viimasest postitusest. Meie reisikirjeldused oli kogunud aastaks 2015 üle 35000 külastuse mis on täitsa märkimisväärne arv.  Paraku oli ka külastajate hulgas mitu inimest kelle kohta me tsiteerime Tuulte Tallermaa  romaanitegelase Jakobi sõnadega  " Händ taha ja Saksamaale öökulliks!" Kes romaani lugenud teab et nii öeldi inimese kohta kes väärib suurimat põlgust....

Vahepealne aeg on toonud meie ellu väga palju erinevaid inimese laiast maailmast. Võib vist öelda, et pole päeva mil ei oleks võõrkeelset kribamist või telefonikõne mõne sõbra või tuttavaga kuskilt kaugest maanurgast .

Eks näis kuidas tulevikus kirjutamist jätkame aga tuleme vastu fännidele ja avame võimaluse lugeda vanu seiklusi uuesti.

Teatepulk

See maailm mida me teame on tegelikult nii väike ja sama nii suur. Väike - sest sa kohtad rännates kedagi kes ikka kuskilt kaugelt tunneb kedagi keda tunned sa isegi. Nii suur - sest nendest päevadest mis sulle antud on - onju vähe et, seda kõike näha ja kogeda.
Nii tulebki paratamatult teha valikud. See valik on igaljuhul õige ja väärt kõike kui, oled otsustanud näha, avastada, kogeda ehedat elu, kultuuri, loodust, toitu, seiklusi!  Et oleks seda miskit, mida takkajärgi päikeseloojangu õhtal silme eest läbi lasta !

Minule andis üks hea sõber eile üle selle teatepulga. Pole tähtis kas ootab mind ees Santiago de Compostela või Everest. Tähtis on see, et teaksin ise - varsti on aeg teele asuda!

Aitähh Kairit!

Back to ESSR.....

Peale  ühte päikeselist ja sooja talvelõppu Ameerika läänerannikul olen ma tagasi eestis. Mitte midagi ei ole muutunud siin kuu ajaga, täpselt sama hall on meri ja taevas, täpselt sama jahe on ilm. Poes olles tajume inimeste pilke. Juu oleme vastikult pruunid ja muretu olekuga mis mõnelegi kohalikule pärismaalasele närvidele käib.  Ahnus ajab upakile ja kadedus viib lõhki....ning rehepapid saavad oma „palga“ ütlen ma selle peale! 

Tagasitulek. Santa Ana. LA äärelinn.

Oleme sõitnud kolme nädalaga läbi 3600 miili ( korruta 1,6ga siis kilomeetrid). Teinud suure ovaalse ringi läbi California, Nevada, Arizona. Ja siis veel risti-rästi sutsakaid, et seda õiget maasoola nuuskida. Usun, et päris palju jäi meie teele ka selliseid radu ja kohti, kus ehk olime esimesed eestlased indiaanlaste maal. Mõni kuru või kruusaräsune tee kanjonite vahel oli selline, et tekkis tunne kuis mägedel on silmad. Jajah, vihjan selle õudusfilmile. Auto pidas vastu, ühtegi ohtliku olukorda ei tekkinud ja ekstreemsemaks elamuseks jäigi Yosemite rahvuspargi lähedel seriffiga kohtumine peale kiirus ületamist.

Majutus.

 Alustasime korralikuma hotelliga LA-s saabumisel. Peale pikka lendu tahad ju ikkagi välja puhata. Ja valisime lõppu siis enne tagasilendu vähe parema elamise kaheks päevaks siia Santa Ana-sse.  See tubade teema oli meil see reis ikka väga vahelduv. LA ja San Francisco on minu meelest ülehinnatud ja keskmiselt jubeda „Akadeemia tee“ ühika eest tuleb ikka hinge hinda maksta. Nii polnud ka ime, et näiteks LA-s oli odavam sõita mööda highwayd 100 miili Mojave kõrbe poole ja saada seal tunduvalt parem ja mugavam elamine. Eks mul see San Fransisco „peldik“ ikka hinge jääb. Aga noh vähemalt oli asukoht kohe kõige tähtsama tänava ääres.   Parima elamise tiitel läheb väikesele peremotellile Mariposas. See pisike kuulus kullakaevurite linnake on täna imearmas cowboy linn metsikusl äänes Yosemite rahvuspargi külje all.  ( 5th Street Inn, Mariposa, 4994). Motellis on 8 tuba ja väike valge-roosa majake on päris kui mänguasjade poe nuku osakonnast. Toad olid uhked ja seda vägagi mõistliku hinna eest! Pererahva sõbralikus sinna juurde.

Teine huvitav kogemus oli Las Vegas. Juhus tahtel läks meil ülehästi hotellide valiku ja teekonna planeerimisega. Siit ka väike soovitus teistele rännumeestele. Kui oled teel läänest Grand Canyoni poole siis soovitame veete üks öö enne kanjonit Las Vegases Downtownis. See on odavam kui teeääresed motellid ja saad õhtu veeta Downtowni kireval peatänava.  Edasi põruta mööda Route 66 kanjoni poole ja kindlasti võtta seal endale elamine vähemalt 3 päevaks. Ps. Kanjoni elamine broneeri kindlasti 3-4 kuud ette. Seal ei ole lihtne elamist saada mõistliku hinna eest muidu. Tagasi tulles aga veeda paar päeva Stripi äärses hotellis. Parima hinna saad Vegas viimase hetke pakkumisega. Istud kuskil Macis netis kell 5 PM ja surfad bookingut läbi.

Kokkuvõttes tuleb aga öelda, et Florida majutused olid mõned aastad tagasi tunduvalt paremini paigas hinna ja kvaliteedi suhte poolest.

Söömine. 

Sellel reisil olid enamik tube selliseid kus ise söögitegemise võimalus puudus ja nii olime sunnitud leppima selle kohutava „continentaliga“ kui seda oli või sööma Denny-des. Eks oli õnnestumisi ja ebaõnne. Minul on hommikuti raskem, sest pea 90% toite on munaga ja nii pidin igalpool selgitama , et jätke munad välja....  Kui rahaga kitsas siis kõige odavam on muidugi Mac, seal saad kohvi ja söögi ikka väga väikse raha eest võrreldes mitmete teiste paikadega. Iseasi on see, et peale ohtrat saia söömist on ka kõhud kinni ja pika peale väljutad ise ulpivaid saiakuubikuid.... Burger, hot dog, pitsa – võiks arvata, et need kolm osariiki on paksult ülekaalulisi inimesi täis?  Tegelikult mitte, neid on täpselt sama palju või vähemgi kui eestis. Jogurti ja piimatoodete tervislikud osakonnad toidupoes on sama suured kui mõni meie terve väikepood, puu ja juurvilja valik igas toidupeos ajab aga lausa nutma. Mis viga maasikad kahe suupoolega matsutada kui 500g karp maksab 1-1,5USDi ( meil siin praegu küsitakse 5 euri, ehk 5,5 USD sama karbi eest).

Kui sul aga kööki käepärast pole tuleb leppida väljas söömisega. Olenevalt kohast ja tasemest muidugi aga keskmiselt 10 USD-ga kärsa kohta saab siiski miskit korralikumat hamba alla küll + jook + tax+tip.

Inimesed – see on kindlasti üks suuremaid ameerika väärtusi!  

Kui oled vähegi ise suhtleja, avatud meelega ja tahad ise osa võtta vestlustest siis leiad väga kiiresti ameeriklastest sõpru-tuttavaid. Ma käisin mitmel ekskursioonil-matkal ainsana meie seltskonnast kus veetsin terved päevad koos ameeriklaste seltskondadega.  Positiivsed, uudishimulikud, heatahtlikud ja abivalmis inimesed. Ääretult viisakad muidugi. Isegi kahtlastes linnaosades LA-s, ka seal kus burgerit antakse kuulikindla luugi tagant kohtasime häid inimesi, kes tundsid muret kuidas meie „ lillekesed“ siia kanti oleme sattunud!!! Jah, ümberingi vaadates ei olnud ühtegi valget näha ja kõik putkad oli kuulikindlate klaasidega kaetud. Gängiautod sõitsid räpi saatel ringi ja mehhiko päritolu „amigod“ käratsesid rõdude pääl. Saatust tookord rohkem proovile ei pannud ja meie „gringod“ läksime igajuhuks oma urgu peitu ööseks ära.  Ps. Seega enne kui „bookid tuba“ peaks googeldma asukoha turvalisust kah.

Muidugi ei olnud 100% kõik nii ilus. Eks olid ka mõned ebaviisakad juhtumised aga need olid siiski nii tühised et ei vääri eraldi jutustamist.

Hoover tammi peal kohtasime välis ja kodueestlasi ja tagasi tulles olid meiega ühe lennu peal kaks eestlaste punti. Rohkem kaasmaalasi ette ei jäänud. Siin kohal tervitused Sulle Gersti ja Chicago ! Äkki tulemegi millaski külla!!!

Aga eks inimestega ole see tõde mis igal pool maailmas. Suurlinnast ära oota tähelepanu. Kõigil on kiire oma elu elamisega.  Maalt leiad sa selle õige tunde ja feelingu.

Loodus!

Ilusaim aeg külastada ameerika kõrbeid ongi talve lõpp , kevade algus.  Temperatuur päeval on meile veel talutav 25-35C vahel. Ööd on muidugi külmad, lausa miinuses. Aga see on imeline kõrbede taimede õitsemise aeg.

California loodus on nii kuradima vaheldusrikas, et ma ei oska siin maamunal sellele esimese hooga üldse midagi vasta pakkuda. Ookeani ääres vaatad sa merilõvisid ja seal samas lehvitab tiibu väike koolibri apelsinipuu õite vahel. Palmi lehtede vahelt piilub sind sisalik. Maailma suurimate puude sekvoiade salus jalutab vastu hirvepere ning hea õnne korral kohtad pruunkaru asju ajamas. Yosemites maailma uhkemail kaljuseina peal lunivad oravad pähklit. Allpool Soolamere äärses kõrbes liivatuisus ukerdab sulle vastu skorpion. Vahepealses Mojave preeria kõrbes susiseb lõgismadu. Jne-jne ning seda kõike ühes osariigis Californias.

Nevadas ja Arizonas ootavad sind juba järgmised looduseimed, mida ei oskaks ettegi kujutada. Minu isiklik looduse TOP pöörati nüüd ikka täiesti  pahupidi. Esikoha võttis Grand Canyon ja teiseks läks Death Valley. Karta on, et seda kanjonit saab olema esikohalt liigutada ikka vägagi raske olema.

Grand Canyoni võimsust ei ole võimalik edasi anda ei piltide ega videodega, isegi mitte Imax kino abil. Käisime ju vaatamas National Geo kinos kanjoni saamislugu. Ei ole see kuidagi võrreldav selle elamusega kui astud esimesed korda kanjoni servale. Kanjoni platoo on 2200m kõrgusel üle merepinna.

Platoo on kaetud madalate mändidega ja kadakatega mille vahel kooserdavad ringi suured hirved. Inimesi nad ei karda. Sa astud mööda teerada edasi, puid jääb vähemaks..... Ja ühel hetkel on see ees piiritu avarus. See on nii hingemattev , et võtab jalad nõrgaks... Minul võttis pool päeva aega , et harjuda selle vaatepildiga. Täitsa tõsiselt.  Kanjoni pikkus on pea 500 km.... Sa seisad serva peal kust otse alla on 1000-1500 meetrit. Päike tõuseb, kanjoni seintel algab värvide mäng. Alumiste kivimite vöö on 1,7 miljardit aasta vana. See on 1/3 maa vanusest. Iga noorem kiht on uue värviga. Seda on võimata kirjeldada, seda lihtsalt peab nägema.

Ma sõitsin paadiga kanjoni rahulikumas osas. Seal kus elasid paar tuhat aastat tagasi indiaanlased. Kus tänase päevani on kaljuseintel nende saavutustest märgid. Siin on kanjoni servad madalamad, 200-300 meetrit. Istud seal sügavikus Colorado jõe kaldal ja lased mõtted lendu. Kuidas nad küll siin elasid.....

Mis ei meeldinud, mis oli pettumus?

Seda reisi sai pea aasta aega ettevalmistatud. Seega oli pettumusi ka vähe aga siiski paar asja oli mida tooksin välja.

1.      San Francisco – terve linn tervikuna oli minu jaoks pettumus. Olgu selleks siis kuulus trammisõit, Golden Gate või mis seal salata, ka Alcatraz ei avaldanud mulle suurt muljet. Minu jaoks oli see linn täielikult ülehinnatud ja friike täis koht. Lisaks sellele kohtasime siin kõige suuremat hulka räpaseid kolle, kerjuseid ja petiseid.

2.      San Diego loomaaed – eieieieii. 100 korda ennem valin Tampa Busch Gardeni. Ülerahvastatud pisike loomaaed milles palju puurid tühjad, Panda puuri ees 25 minutiline järjekord ja siis on vaene elukas pandud edasi-tagasi käima, et ikka inimloomad saaks selfi tehtud. No ei. Lisaks sellele veel sigakallis pilet. Lootsin, et see on koht kus terveks päevaks tegevust.  Vist isegi paneks selle esikohale selle reisi pettumuste listis.

3.      Pawn Staride külastamine Vegases.  Jõuluvana oli toonud mulle kingituseks selle telesarja võttekoha külastuse + muid lisaboonuseid. Olin vägagi elevuses. Saab äkki kohtuda perekond Harrisonidga ja lisaks oli paketis ka Danny-ga ( Counts Cars show) võimalik trehvamine. Äkki saab sarjagi sisse.

Parim mis sain oli aga sarja osalevalt mänguasja eksperdilt allkirja ja ühe uduse ühispildi.  Pawn Staride uhke sarjast tuntud maja on aga tegelikuses  kõige vaiksemas osas Las Vegase Boulevardil umbes 1 km Stratosphere hotellist Downtowni poole jalutada. Selline mittemidagi ütlev väike majake räpases ümbruskonnas kus pimedal ajal pole kõige turvalisem. Müstika kuidas telepilt võib teha asju suuremaks või väiksemaks. Võtteid polnud kuskil, Danny juurde ka ei viidud ja nii ta läks. See oli selline natuke Vegase petukaup.

4.      Dollari Euro kurss 2015 kevad  – kuradi Putja, mis muud öelda !

5.      Los Angeles – tohutult eripalgeline ( Santa Monica, Burbank, Hollywood, Beverly Hills, Santa Ana, LA Downtown, Chinatown jne-jne). Ei tea, ei olnud see mida arvasin olevat selle linna. See Hollywood Buolevard. Üks pikk tänav , kõrvuti glamuur ja ülim vaesus. Lõhnav filmistaar ja joodikust haisev prükkar. Uhke kino ja selle kõrval värske sitahäda on saanud lahenduse. Saientoloogid ja narkomaanid. 10 millised häärberid ja inimesed kes veavad oma õnnetud elamist seljas kaasas. Kõik kõrvuti.  Kuidagi võõras ja ebaloomulik, justkui mitte päris ja samas nii ongi.  Mandariine ei näinud, ei tea sest keegi midagi siin.

6.      INTERNET JA WIFI! Appi!

Lõpetuseks .

Mõned aastad tagasi hämmastas mind kui palju teati idarannikul eestit. Seekord oli vastupidi. See oli minu jaoks tegelt täitsa lõbus. Miskit pärast seostus paljudel sõna „estonia“ eelkõige austraaliga ja nii pidin kümneid kordi selgitama , et meil siiski kängureid metsas ringi hüppamas pole.  Ma ei heida iial nendel inimestele seda ette, et nende teadmised geograafiast ei ole kõige kõrgel tasemel. Ja milleks peakski. Ega meie „Kapakohila“ Malle või Jürka ei ta ka midagi Arizona osariigist.

Küll on mul aga heameel, et neid inimesi on õnnistatud elupaigaga mis on inimloomale kohane ja nad elavad maal kus inimväärtused on kõrgel. Mis teha, eesti kohta ma seda öelda ei saa kohe mitte kuidagi!

Ja veel üks asi – nu Estonian Air on vist ainus lennufirma euroopas kus lennusaatjad veel kätega vahekäigus hommikvõimlemist teevad , loe ohutusreegleid näitavad . E-riiki reklaamiv riiklik lennufirma võiks selles osas muust maailmast küll eeskuju võtta ja ekraanid lakke-istmetesse paigaldada! 

Los Angeles-Santa Monica ja Santa Ana

Kohustuslik programm vajab täitmist. Kes siis külastab Los Angelest ilma, et poleks jalutanud tähtede alleel, pildistanud mäel olevat Hollywoodi märki või kraapinud rikaste koduväravate taga - ehk mõni kuulsus ütleb, et vot minusugust on ta ammu oodanud ja ma olen ideaalne järgmine peaosatäitja kuulsas filmis... Loota ju võib?

Täpselt seda kohustuslikku Los Angelest me vaatama tulimegi. Ja just nii ootamatult sattusime Route 66 tee lõppu. Või hoopis algusesse? Loomulikult on ameeriklased osanud sellest teha järjekordse meelelahutuskeskuse - lainemurdjal karusellid ja ameerikamägi. Rääkimata pudipadi müüjatest, söögipakkujatest kui esinejatest. Üldse on suurlinnades palju taidlejaid ja tänavamuusikuid -olenemata vanusest, kui tuju tuleb taielda- lase käia. Santa Monica rand erines veel teistest randadest ka sellepoolest, et just siin noored võimlesid,  tegid trenni ning loodud olid kõik võimalused kehaliseks arenguks.

Lõpuks saime külastatud ka ameerika ehedat kalmistut. Just täpselt sellist nagu filmides- valged hauakivid reas.  Muide sellised kalmistud on üksnes riigiteenistujatele (politseinikud, tuletõrjujad, armee...) ning oma viimast und puhkavad nad siin, kuid kahjuks ju eraldatuna oma peredest. Kui oled end riigile andnud siis riigi omandiks sa ka jääd.

Külastasime ka Heidit ning andsime üle tema vanaema kirjad. Usume, et Ella mälestus kuulub lapselapse juurde ning nii on hea- ma loodan-Heidil, Ellal kui ka meil. Kuigi mõned küsimused jäid vastuseta - tuleb lahendus kunagi ka neile.

Üle pika aja külastasime ka toidupoodi kustkohast lahkusime igaüks oma "ahastusega". Mind võttis tummaks puu- ja köögiviljade rohkus ja värskus . Ragnar nuttis lihaosakonnas, Tarmo nuuksus piimatooteid nähes, Silvi hullus pirukaosakonnas. Meil hakkas endist lihtsalt jube kahju....

Kui aga tahad glamuuri koos kusehaisu ja kohutava räpakusega.... külasta kindlasti tähtede alleed. Uskumatu kuid tõsi. Eks on seda ju ennegi teada, et kus vohab rikkus, on samas kõrval ka vaesus. Kuid miks vaesus peab tähendama mustust ja kasimatust? Ja samasugused räpased olid hiina, aasia kui ka mustade linnaosad.
Kuid tähtede alleel lasime endid ärarääkida "touri" meestel ja nii me siis järjekordse turistilõksu langesime. Tänu sellele saime nuusutada kuulsate õhku ja nägime ära, et ei ela need kuulsused ja rikkad midagi teistmoodi kui ülejäänud. Pole endale isegi kõrget aeda ette ehitanud ning ei varjagi midagi.

Marilyn Monroe kodu

On muidugi erandeid, Tom Cruise suur raudvärav koos tiheda hekiga varjasid tema onni küll. Kuid eks saientoloogina peabki ta ehk ühtteist varjama? Oleks ehk lähemalt teadagi saanud kui oleksime saientoloogide ridadesse end lasknud värvata. Kutsuti lausa tasuta filmi vaatama kuidas maailm alguse sai.

Meie kodu Santa Ana

Santa Anasse jõudsime pärastlõunal. Rahulolevalt mõmisedes vajusime kõik tubadesse , et õhtul palmi all mõnusalt mullivannis vedeleda. Mida me ka järgmisel päeval tegime. Lihtsalt oleme.

On teada, et meie elu on justkui raamat, mille lehekülgi me ise täidame. Kui tühjaks need jääksid kui selliseid seiklusi me ette ei võtaks...

Õhtul, laps ütleb mulle enne magama jäämist: emme, ma ei taha siit ära minna....

Red Rock Canyon. Mojave. Ragnari jutt.

Red Rocks. Mojave. CA. US.

Vähem kui kaks aastat tagasi viibisin NASA-s. Seal kus kunagi süstikud kosmose poole tõusid. See oli Florida ja Cape Canavera. Juhuste tahtel leidsin end aga täna Mojavest kus need samad süstikud kunagi maandusid. Tänaseni siin siiski miskit toimub aga kindlasti mitte sellisel kujul nagu kunagi aastaid tagasi. Mojave on väike külake keset kõrbe mis on saanud alguse 19.sajandil ja oli Death Valleyst 228 km kauguselt alanud muulatee lõpppunkt. ( Death Valley muulatee alguses viibisime paar nädalat tagasi). Täna nagu öeldud on siin  teede ristmik, raudteede ristmik, peaaegu väljasurnud lennuväli, mägede külgedel tuhandeid tuulikuid ja kuskil peidus olev sõjaväe lennuväli.

Meie avastusretked on olnud tihedad ja ajaliselt väga-väga pingelised. Oleme ahminud maksimaalselt kõike mida võtta annab päevavalgusega ja juurde öö tundidest oma osa. Pole ime, et siis ei jaksa kirjutada. Lisaks on olnud neti kodumaal ringi rännates enamasti netiga probleeme. Võimalik, et see oleks teistmoodi kui rändaks valge turisti moodi ja peatuks Hiltoni hotellides. Meie oleme Gringod. Ajame taga „maasoola“ ja kohtume karvaste ja sulelistega.

# Eile õhtul olin meie motelli kõrval olevas tanklas jooki ostmas. Minu ees oli selline karvane tõsine bike mees. Korraga pöördus ta meie poole ja ütles: Hei te olete liiga liigidal mulle. Sorry man! Vabandasin automaatselt. Mees sai aru, et me pole localid ja asus uurima kellega tegu. Mul on hea nimi!  Kurat, peaks habeme kasvatama ja juuksed ära ajama. Viking Ragnar History kanali pealt on teinud oma töö. Surusime kätt ja mulle öeldi, et olen white brother.... #

Täna sõitsime uurima Red Rock kanjonit ja Lake Isabella järve.  Kanjon on lahe. Eriti cool on vaadata seal patsidega blondi naist , kes ei pane matkasaapaid jalgagi ja laseb punanaha kombe kohaselt  ( Katrin on punaseks põlenud) pea paljajalu mööda liivaseid kaljusid. Sisalikud lasevad risti-rästi üle teede. Õnneks tarantlid, skorpionid ja lõgismaod end lähedalt ei näita. Teen veidi pikema tiiru päris üksinda. Vaikus. Palavus. Miski sahistab madalas põõsatutis. Ei ole madu, pirakas sisalik uurib mind natuke aega ja siis siblab oma teed. Indiaanlased on kadunud. Sulen hetkeks silmad ja vähemalt kümme coyboy filmi jooksevad silme eest läbi.

# Kurat, mulle meeldib see maa, mulle meeldib see vabadus. Käia ringi nii nagu tahad. Olla see kes sa oled. Ajada oma äri. Kaitsta oma maad ja olla patrioot. On imelike asju millest vahel aru ei saa aga need on tühised. Aga veelkord – kaks eriasja on suurlinnad ja maa! Ka suurlinn koosneb täiesti erinevatest „planeetidest“ ja selleks et, ühele linnale hinnangut anda pead sa nägema kõike. Paraku on väiksem osa rikkust ( see mida turistile näidatakse ) ja suurem osa vaesust ( see mida ei näidata). Hoolimata mõlema poole nägemisest on siin see miski olemas mis minu  sünnimaal puudu. #

Lake Isabella on kokku kuivanud. Selline kummaline järveke keset kaljude vahelist ala. Tundub et, paisutatud ja siis on selle ümber tekkinud asustus.  Vesi on mudane ja külm, ujuma ei taha minna. Parem vaatama laupäevasele turule.Indiaani naine müüb melonit ja kollast mangot.  Lõikab noaga lahti mulle mangot proovimiseks. Kuradi hea kraam. Hiljem selgub, et siiski ainult värskelt. Päike küpsetab poole päevaga mangod nii läbi , et õhtul pole neist asja. Melon on aga hüva. Suur pirakas oranz ja puha, tükist küsiti 4 USD.

# Reisimine on ainus rikkus mida saab osta raha eest. Nii, ütleb Estraveli slogan. Nii see täpselt ongi. See muudab meid paremaks, tolerantsemaks, rahulikumaks, sõbralikumaks jne-jne. Paneb hindama elu väärtust teise nurga alt.“

Saloon Lake Isabellas....... Urgas? Ei see urgas kindlasti pole. Muidugi eesti terviskaitse minestaks ära ja edasi veedaks pool aastat hullumajas. Aga see on ühe küla grill and steak kuhu ma järgmisena sammud vean. Letti ääres pukkide peal istuvad habemed. Kellel lehmamehe kaabu peas ja kellel salgud kiivri higist kuivamas. Paar suurt maakat sinna juurde. Ehtne saloon. Muusika jääb vait, kõik vahivad meid. Tüsedama võitu baaridaam viipab ja juhatab meid lauda taganurgas. Alati murra kohe jää ja telli kiirelt Budi.  Mõne ajapärast avastame et muusika mängib ja keegi meid enam ei vahi. Õnneks ei pea seletama kus eesti asub.

Hiljem sama linnas viinapoes küsib müüja seda tüüpküsimust. Mul on mõned õlled sees ja lõõbin vastu , et elan seal kus jõuluvana. Tal pole aimugi kus see valgehabemaga vanamees elab. Ütlen, et elan maal kus rahvast 3x rohkem kui Navajo indiaanlasi. Selge, siis on sama suur ma kui Vatikan on tõenäoliselt usklik viinapoe müüja asjaga rahul. Kati naerab mu kõrval südamest oma Disneylandi naeru. #

# Mulle meeldib maa, kus ma võin minna salooni , võtta burgeri, tiivad, jalapenod ja paar light drafti. Rääkida väljas kokaga, teiste matkalistega, lehvitada serifile , teha baaridaamile silma ja edasi kulgeda rahulikult.Olen USA-s teist korda. Esimene kord sai idarannikul tiirutatud ja nüüd siis läänerannik koos wild-wild westiga. Florida oli kuum ja niiske, selline troopika. Siin on päeval palav ja kuiv aga öösel jahe praegusel aastajal. Oleme kõik arvamusel et selline talv meile sobiks. Mnjah, see on ikka uskumatu kuidas see päike ja soojus tervisele mõjub. Mõned aastad tagasi andsid arstid hinnagu, et peame koos Dellaga sooja päikeselisse kliimasse ära kolima.  On kolmas siin nädal käsil ja me mõlemad oleme unustanud , et kuskil on mingid salvid ja rohud. Ja lisaks on kuhugi kadunud köhad. Mis see nohu veel on? #

Söök on okey. Salooni feeling veelgi parem. Topin musixboxi ühe dollari ja tellin meile Cashi loo. Country. Just see ameerika saloon mida meist enamik ette kujutab ( tänu filmidele). Sõidame edasi. Keset kõrbe on istandus mägede vahel. Selline natuke tehnline aroom vallutab autosalongi. Teeme peatuse ja avastame, et meie ümber on sadu tuhandeid apelsiini puid. Õitsevad teised. Suured tüdrukud käivad raksus ja nopivad rindade vahele oranze pallikesi. Üle aia me ei roni, on koht kus vabalt võib siseneda ja pole kohe oodata haavlilaengut tagumistele põskedele.

Nii on. US. CA. Mojave Desert. Ma ei tea mis kuupäev on, ei tahagi teada. 

This is my life!

Natuke teatrit näeb siit

Universal Studio Los Angeles

Hommikul lasime hotellist jalga, üks uksekaart jäigi tagastamata. Küllap Silvi pangakontolt see maha võetakse - koos trahvi ja intressidega :-)
Kuigi oleme Universalist vaid 40 kilomeetri kaugusel, tundus mulle, et kogu see tee sinnani kulges läbi "kahtlase" rajooni. Uskumatu vaatepilt mis tihtipeale turistile vaatamata jääb...
Kuid teemaparki jõuame ning päevakese siin veedame. Kõik oli ülilahe ja tore. Della oli veidi pettunud, et tegemist pole päris samasuguse pargiga nagu Orlando Universal... kuid usume, et ühtteist toredat leidis temagi.

Peale igasuguste hoone sees olevate ameerika mägede/radade, oli väga lahe ka stuudiotuur kus sai "telgitaguse" maailmaga tutvuda. Saada osaks maailma suurimast 3D kinost, või elada kaasa veemaailma võitlustele, lennata Minion maal ja sõita koos perekond Simpsonitega raudteel, või hoopis plärtsatada 30 meetri kõrguselt alla - see kõik oli ja on ülilahe!

Õhtul jätsime Los Angelesega hüvasti ja põrutasime maale - Mojavesse. Ööpimeduses nägime kõrgustes tuld ja ilutulestikku puistavat lennukit (mis moodustas lõpmatuse märki) ning samal ajal ka vägevat ilutulestikku põllul.Saabumine maale on igati lahe.
Kui lõpuks hotelli jõudes indukast administraator kuskilt tagaruumist paljajalu ja triikpluusel nööbid rist-rästi kinnipanduna miskit uimase pilguga seletama hakkas, küsis Della ühel hetkel - kas tõesti on see tegelane kodutu?
Hiljem, arvatavasti kui onkel oma unisusest üle sai ning tundis, et oli kuidagi ehk kummaline - trügis ta meie tuppa, tõi sületäie rätikuid, tiris Ragnari vannituppa kraane näitama...Selline ûleküllav lahkus :-)
Kohe hotelli kõrval asub aga bensukas koos pisikese poega, mis üllatas huvitava ja omapärase valikuga. Isegi hapukapsas on müügil. Vot sellisesse kohta jääme kaheks ööks.
Hilisõhtul istume õues kuumas mullivannis ning imestame kuidas maja püsti püsib kui järjekordne rong maja rappuma võtab.

San Diegost Los Angelesse

Võib ju imestada, et miks meie blogi jutukesed nii lûhikesed viimasel aja on, lisaks  kirjavigadest pungil ning vahel  konarlik  on .... siis peame vabandused teele saatma. Tihti on internetiühendus olematu, kuid peamiselt on põhjuseks väsimus.... Püüan kirjutada varahommikuti läbi telefoni toksides - ja võin öelda, et see juba kerge pole.

Ragnarile Mehhiko piir ei sobinud kohe üldse. Nii ta heast meelest, et saab siit  minema tõmmata, meid imekaunisse Coronado linnakesse jalutama viis. Tõeliselt armas kohake. Nautisime päikest, piilusime uhkeid eesaedu - uhkeid ja koduseid aga mitte suuri sest just siin oli tänavate kaupa imearmsaid pisikesi eramuid. Ning omavahel käest kinni hoides jalutavad vanapaarid viisid mõtetes võrdluseks Haapsallu - selline tore kuurortlinnake. 

Veetsime aega tunnikese "Haapsalus" ning põrutasime edasi suurlinna tulede suunas.

Kuigi San Diego ja Los Angeles üksteisest väga kaugel ei asetse - võtab sõit siiski üsna arvestava aja. Seega lõunaks keerame sisse Venice Lagunasse ning puhkame Vaikse ookeani lainetes. Lained on võimsad - piisab olla väga madalas vees kui veevool sind korraga endaga haarab, rullitab vee alla ning lohistab korraks ka mööda liiva... nii kündis liivapaberil Silvi oma põlvedega. Ragnaril viskas lainemöll prillid peast ning kohalikud  hüppasid lainelaudadele, et vooluga rannaliivani liuelda.

Lõuna ookeani kaldal möödus märkamatult ning tuli siiski oma suksu nina keerata uuesti suurlinna poole. Olime saanud suhteliselt hea hinnaga öömaja - seda siis võrreldes teiste Los Angelese hotellidega. Kui kohale jõudsime siis hoonel ja toal polnudki miskit hullu... kuid vastuvõtus tundus kummaline kuulikindel klaas ning trellitatud uks. Selle samuse raudkindla barjääri taha peitis end õrn piitspeenike kuid moekalt riides mustanahaline naiselik poiss kellele Ragnar meeldima hakkas. Volksutas oma pruuni silmi ja püüdis pugeda nahast välja kui Ragnar järjekordse küsimusega tema poole pöördus. 

Ja kui õhtul linnapeale süüa otsima läksime ning kiirsöögikohtades samuti kuulikindlate seintega kokkupõrkasime ning kui üks mustanahaline turva Tarmolt küsis : et kuidas sa lilleke küll siia sattusid ...avastasime, et oleme ainsad valged keset kahtlast rajooni. Kiire poeskäik ning pizza kaasa, nii me üle räpaste tänavate, saateks autodest kõlava bassitümakas hotelli varjume. Rohkem õue me ei läinud. Isegi pesumasinat käisime Silviga koos käivitamas :-)