esmaspäev, 29. juuni 2009

28.juuni Ungarist Horvaatiasse



28.juuni hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja andsime madjarile võtmed üle. Tee Horvaatia poole oli valla. Pühapäeva hommik kiirteel on nauding, tee on tühi ja vajutada võid südamest,kilomeetrid lähevad lennates. Ungaris me rohkem peatusi ei teinudki ja esimene seisak tuli piiripunktis. Kõigepealt olid ungarlased ees , kes soovisid ülevaadata, et ega me äkki suures koguses päevalilli või paprikaid üle piiri ei kavatse vedada, igastahes pidin neile näitama ja seletama mik
s mul pagas kotte täis on. Täpselt 5m edasi seisid järgmised onklid ja kogu protsedur sai uuesti läbi tehtud. Nüüd aga võeti ka meie dokumendid ja scänniti läbi, laste passides löödi templid aga sisse. Uuriti ka mis meid Horvaatiasse toob ja lõpuks sooviti Good Luck! Vaevalt kaks kilomeetrit sõidetud kui tee tõkestas kiiretee väravate süsteem. Putkas istuv onkel andis pileti aga raha ei tahtnud. Mina ikka näitasin raha ja tema tegi vastu : neo-neo , kuna exit! Neil on selline süsteem, et maksad läbitud kilomeetrite eest, seal kus kiirteelt maha pöörad on järgmised putkad ja pilet lastakse masinast läbi ning maksad selle alusel. Horvaatia kiirteed on muidugi tase, suured sillad vahelduvad tunnelitega läbi mägede ja siiani on olnud need ka parimad teed mille peal olen üldse kunagi sõitnud.
Zagrebisse me sisse ei pööranud, tee pealt oli näha ka maju mis vist saanud kannatada kunagistes lahingustes , igaljuhul nägid nad koledad välja. Enne Rijekat sai kiirtee otsa ja korraga avastasime end Aadria mere ääres meeletult kõrgel kaljuteel müstilise vaatega Rijecki lahele. Pea iga käänulise kurvi peal istus kohalik mutike ja müütas juustukerasid. Kuna auto peatamiseks kohta praktiliselt ei ole siis mutikesed vist istuvad hommikust õhtuni ilma kundeteta aga ei tule ise ka selle peale, et otsida mõni muu kohake. Krk saarele viib väga kõrge ja suur sild aga enne tuleb jällegi kergendada rahakotti ja 5Euri välja käia. Oma raha on neil Kuna ja kurss on umbes nii, et 1 kuna võrdub 2 krooni aga kõik võtavad ka meeleldi eurot vastu.
Jõudnud saarele tegime esimeses parklas peatuse ja ei möödunud kahte minutit kui mind kõnetas kongus ninaga ja vuntsidega suur mees, kes nägi välja nagu kotkas kellele on karvad nina peale kleebitud. Lõunamaise temperamendiga tegi ta mulle selgeks, et ainult tema apertement tagab meile rahuliku oleku saarel ja ühtegi paremat kohta polegi. Näitas koos oma sõbraga pilte jne. Ülejäänud meie kamp aga arvas, et ikka esimest ettejuhtuvat ei saa võtta ja pole mõtet ka vaatama minna. Noh, kahe tunni pärast olime ikka tagasi seal kus alguses , helistan kullmehele ja saime oma elamise kätte linnakeses Nijvices.
Katuse pea kohale saadud läksime shoppama aga olime unustanud, et tegemist on pühapäevaga.Leidsime ühe tüdruku kes müüs meile tomateid ja juhatas ka „supermarketi“ juurde. Sealt saime õlut, ühe arbuusi ja virsikuid, sellega marketi valik ka piirdus. Tühi kõht korises sees ja veeretasime end promenadi peale sööma. Pitsa oli täitsa hüva, kui sattute Nijvicesse siis Miramare hotelli kõrval peab üks pere itaalia pitsarestot. Pitsa oli väga hea ja külalislahke pererahvas tegi meile crapat välja sest autod sinimustvalgete lippudega meelitasid inimesi uudistama. Hiljem tuterdasime öösel mööda peatänava poode ja proovisime kaabusid pähe. Ööseks oli ka siin harukordne vihm järele jäänud ja kohalikud kinnitasid, et homme saama päikest! No eks näeme!
GPS andmed : 28.juunil sõitsime 468km, keskmine kiirus 94,5km, , teeloleku aeg 4h ja 57m , maksimumkiirus 198km/h (auto spido näitas küll 210km/h).
Homme veedame päeva Krk saarel ja tee edasi viib meid Sloveeniasse ja Itaaliasse juba 30.juunil.

pühapäev, 28. juuni 2009

Oleme Krk-is Horvaatias 20.53 onlines Miramarest




Esimesel pildil teel saarele ja merisiilik Aadria mere ääres Krk saarel.



Lõppude lõpuks on vihm meid vist nüüd rahule jätnud, sai meid kätte ja kallas üle maal, mis on euroopa üks kuivemaid kohti, kus päikest on 2500 tundi aastas ja sajab 10 päeval suvel. Ikka uskumatu värk kas pole!


Andrease kommentaar: Viies päev, sõitmisest ausõna kopp ees, vaataks pigem siga aia vahel. Igastahes oleme jõudnud "maeimäletanime" saarele "maeimäletanime" linna, mis tundub eelmise suve reisist mingitmoodi Korfut. Väga huvitav ja ilus, aga kahjuks vesi on endiselt pooltele külmkapp ja pooltele supp. Hotelliga või siis korteriga, ei oskagi nimetada, on ka kõik OK, üle pika aja saab saab vaadata inglise keelseid sarju ja filme, mitte ei pea kuulama peale loetud teksti, sest mingid idioodid ei viitsinud koolis lugemist õppida, vaid eelistasid leppida sõnniku loopimisega vanavanaisa talus mägedes.




Anti kommentaar: istume siin mingi Miramare restos ja vaatame päikeseloojangut, mida tegelikult nagu näha polegi, sest ilm on pilves ja ennist sadanud vihmast on õhk niiske, aga siiski soe.

Ragnari kommentaar: Istusime kohalikus pizzerias mida pidas üks tore pere , meie autod seisavad selle ees ja mööduv rahvas käib ja uurib numbreid, vaatavad sisse ja raputavad pead. Tundub, et oleme tõelised artistid tsirkusest Made In Estonia. Kuna meid peetakse pärismaalasteks siis otsustasime teha nii ja veelgi rahva pildistamishimu rahuldada :)
Kati läks just tegema massidest parimad pilte ja siit tulevad eriti värsked uurijad mis krdi asi see see eesti on:

Katrini kommentaarid Ungarist

Katrini kommentaar
Ungari piiril antakse koheselt märku, et selles riigis tõmmatakse asju autost. Hea algus ja tutvustus Ungarile.
Külades on iga posti küljes suured mögafonid. Huvitav kas ungarlasi aetakse hommikul ühiselt üles võimlema või valmistavad nad ette ennast võimalikuks tuumarünnakuks aga selline pisidetail iseloomustas kõiki külakesi. Lisaks külades – olgu siis suur või väike külake, tundsid uhkust, et neil on kaks kirikut. Praktiliselt kõrvuti nad asetsevad nagu pannkoogil kaks mahlast kirssi.
Perenaise rollis olles võin öelda, et varsti hakkab muret tekitama puhta pesu puudus. Erika järjekindlalt üritab pesu pesta ja pesu kuivatamiseks on ta leidnud huvitava mooduse. Ta riputab märja pesu autosalongi ja nii nad siis kimavad kiirteedel nagu korralik pesumaja. Meil veel paar hilpu on puhtad....
Kohaliku majaomanikuga purssisin veidi saksa keelt, millest onkel koheselt kinni hakkas. Entschuldige Sie Bitte – ma ei oska saksa keelt! Aga siiani oleme hakkama saanud ka kehakeelega seega päris hätta me pole jäänud.
Carmen, Mattias ja Della said eile ka mõnusa kogemuse võrra rikkamaks. Ujusid ja sulistasid Balatoni järves nagu korralikud hülged. Kohalikke õnneks jalutas kaldal vähe aga need üksikud vist pidasid lapsi veidi segaseks sest tuul oli kõva, äike möllas ja vihma sadas. Äike müristas korralikult ja ähvardavalt, pole enne sellist kõud tunda saanudki.
Huvitav on siin veel see, et umbrohuks on neil luuderohi ja kaktused kasvavad, õitsevad igal pool.
Õhtul tiirutas helikopter musta põrnikana üle maja, tänaval tuututas turistirong ning tuvid kudrutasid kõvahäälselt andes teada oma kohalolekust.
Siinset elu võiks võrrelda Palangaga, elu kees ka öösel kui ma kell üks öösel rõdul istudes Kristelile sõnumit saatsin. Muide väga soe oli õues!
Täna siis soojale maale ja loodame, et vihm meid ka lõpuks maha jätab.!

Ragnari kommentaarid Ungarist


Laupäeva hommikul võtsime suuna Budapesti peale sihiga ööbida Balatoni järve ääres. Hommikul sai pandud autodele sini-must-valged lipukesed külge ja slovakkidele sellega palju rõõmu valmistatud. Tähelepanu oli maanteel garanteeritud, küll lehvitati, naerdi ja tehti piltigi, eriti väike linnades. Suurel trassil hakkasid aga lipud nõnna värisema, et võtsime need igaks juhuks maha. Seda veel vaja , et lipp oleks vardaga minema lennanud ja nagu oda kellegile klaasi tunginud. Igal juhul suund läbi Slovakkia Budapesti peale on igati õige, palju armsaid väike linnu, ilusat loodust ja väga head maanteed. Temperatuur tõusis vähem kui 100 km läbimisega 10 kraadi. Hommikul oli 16 kraadi kui startisime ja väga kiirelt tõusis temperatuur 26 kraadi peale. Enne piiri oli mul kange soov mingit suveniiri hankida ja sai tehtud ühes väike linnas peatus. Ainsad poed mis avatud olid aga rõõmu ei valmistanud. Ühes müüsid kährikud hinna ketse ja muud made in china kama ning teise ei tihanud sissegi vaadata. Mustlaste sugukond oli selle vallutanud ja käratsesid nagu haki parv selle ümber. Korralikumad poed on laupäeviti ainult 3-4 tundi hommikuti lahti ja minu shoppamis ajaks olid juba poepidajad maisi korjama vist läinud. Seega nänn jäi slovakkiast ostamata.
Ungari algus üllatas meid suurte posla-masla toormaterjali põldudega, mina olin lootnud muidugi näha Globuse tehase herneväljasid ja seal nagu karu mesitare juures maiustada. Tänaseks päevaks olen ma veendunud , et ungari herned on täielik väljamõeldis, sest herneid ega nende põlde siin pole küll aga on lisaks päevalilledele meeletult maisi.
Enne Budapesti hakkasid meie Navid jälle oma naiselikke tujusid näitama ja segast peksama. Tegime ühes bensukas peatuse, saime hinnashokki ( patareid 1600 nende tugrikut, vesi 500 tugrikut , bensuliiter 300 tugrikut). Arvestades kursi on siiski kõik tsipake odavam kui eestis aga slovakkiast kallim. Ostsime piletid kiirteele ( 4 päeva 1530 raha) ja väljas olid lahked noored madjarid meid valmis kohe juhendama. Õnneks on siiski Ungaris võimalik ingliskeelega midagi teha.
Budapesti kesklinna sattusime kaunis suvaliselt tänu Navidele( need tujutsesid jälle) ja teesulgudele . Ühel hetkel parkimisime autod kõnniteele ja hopla - olimegi täitsa kesklinnas. Tegime kohustuliku tiiru nagu jaapani pensionärid ( filmisime ja pildistasime kõike mis saadaval) ja edasi Balatoni poole.
Budapestist viib väga korralik kiirtee Zagrebi peale ( M7) ning selle peal sain ma muidugi mõnuleda, üritasin ühte elundidoonorit ( mootorratas) kes meist mööda lendas natuke aega jälitada ( loe: võidusõita) aga see on suht lootusetu üritus. Ühes kiirtee bensukas üritati Katile tünni teha ja jäeti 5000 raha meelega tagasiandmata. Olime juba auto käivitanud ja paar meetrit sõitnud kui selgus , et ta sai raha kõvasti vähem tagasi. Marssime koos vihaselt tagasi ja virila näoga libenägu võttis kohe sahtlist 5000 ja määgis midagi juurde. Päeva lõpuks oli selge, et siin maal proovitakse sulle iga kell ikka natuke tünni teha aga mis teha - mingit moodi olime ju sugulasrahvad ning oleme ju rehepaplusega harjunud. Ungari keelest niipalju, et mõned sõnad on tõesti sarnased. Meie võõrustajast vuntsiga sain mõni sõna ära väänatud ja umbes nii kõlavad vesi ja käsi ( kirjapilti ma ei tea). Vesi – viiz , käsi – gäees.
Elamise leidsime suvaliselt, terve see järve äärne on risti-rästi täis tänavaid ja maju mis pakuvad majutust . Üldiselt küsitakse 15 Euri nägu apartemendi eest aga meie saime 10 Euri nägu. Selle eest saab vähemalt kahe toalise apartemendi koos köögi ja rõduga ning tuvid koogama akna taha.
Vesi järves on soe, lapsed läksid hooliamata müristamisest ja välgutamisest kohe vette ning said vähemalt õhtul enne vihma esimesed rannamõnud kätte. Õhtul istusime rõdu peal ja testisime erinevaid õllesid.
Pühapäev viib meid 400 km edasi Horvaatiasse ja meie sihtkohaks on Krk saar kus peaksime veetma juba mitu päeva, et saada osa Aadria mere soojusesest ja vana-rooma ajaloost.
Laupäeval sõitsime läbi 322km, keskmine kiirus 77,4km/h , maksmimum kiirus 181 km/h , teel oldud aeg 4 tundi ja 9 minutit.

laupäev, 27. juuni 2009

26.juuni-Slovakkia










Hommik Zakopanes oli päikseline, meie võõrustaja oli leidnud hommikusöögiks märksa suupärasemad juustud ja singid kui õhtusöögil ning saime kõik oma tühjad vatsad täidetud. Märkimata ei saa ka seda jätta, et „varese koibade“ eest õhtusöögil jätsid nad raha võtmata. Nuu juu nad surfasid netis ja uurisid mis imeloomad need eestlased on ja mida nad söövad. Pakkisime asjad ja alustasime kimamist Slovakkiasse.
Belinska koopad on Tatra mäestiku suurimad koopad mis avatud rahvale ( koobaste pikkus üle 3km,rahvale on näidatud see 1,3km pikkune ring, kõrgeim punkt koopas 1002m üle merepinna) . Parkimise eest kasseritakse 5 Euri, peale seda saab mööda teekest 830m ülesse trampida. Õnneks on ennem lõppu ka vähe treeninud inimeste jaoks vahefinish kust saab osta nänni ja suveniiride kõrvalt vett. Peale joogipausi on viimased 150m tõusu juba lapsemäng. Koopas viiakse igal täistunnil grupp kus umbes 50-60 inimest ning kaasas kaks giidi ( pilet täiskasvanule maksab 8 Euri), kokku peab arvestame umbes tunnise jalutuskäiguga. Koopad on muidugi vägevad, tulede ja muusika mäng annab veelgi juurde elamusele , kahjuks aga giidid räägivad ainult omas keeles ja ainsaks juhiseks on ingliskeelne reklaamleheke kassast. Kindlasti tuleks arvestada edaspidi soojemate riiete ja paremate jalatsitega. Kati oli meil plätudega ja mingi hetk läksid ikka varbad tal vist krõnksu kah, treppidel ja teedel suliseb jääkülm vesi. Temperatuur koopas oli kuskil 5-6C vahel aga kuna koopas tuli ronida ja trampida siis ei olnud sellest hullu.
Koobastest sõitsime edasi umbes 9km ja pöörasime paremale mägede poole kuhu näitasid köisraudtee sildid. Ühel hetkel olid jälle ees parkimismehikesed ( neid on seal iga nurga peal istumas) ning nõudsid oma 5Euri. Mehikesed jaurasid midagi vene-slovaki murrakus ning tänu Antile saime selgeks, et ennem ostetud parkimispiletid kehitvad ka siin. Mehikesed ütlesid virila näoga: Nuu Laadna ja lasid meid edasi. Lomnica on Tatrate kõrgeim mägi, 2600 kopikatega ja vägev mäesuusakeskus. All platsil oli hunnik lõbusaid kioskeid kus superhea vaadiõlu maksab 1Eur ja burksi saab kätte ka 1Euriga. Veetsime all tunnikese , imetlesime köisraudteede liiklust ja arutasime nende ohutuse üle... Piletid ostetud ( 10 Euri nägu edasi-tagasi) istusime vagunisse ja sõit läks lahti. Vagun mahutab 4 inimest. Umbes poole tee peal käis korraga jõnksakas ning liiklus jäi seisma. Meie pisikese plika nägu kiskus ikka väga kiirelt virilaks kui me seal tuulevilinas maa ja taeva vahel lihtalt kõikuma jäime ja eks olime kõik natuke ehmunud. Umbes kahe väga pika minuti pärast leidsid slovakid elektrikangi ülesse vist ja liiklus taastus. Täpselt sama lugu juhtus veel kaks korda aga siis olime juba rahulikumad. Raudtee viis meid 1790m kõrgusele , kust oli võimalik järgmise vaguniga sõita 2600 peale tippu. Tipp oli nii pilvedes, et ega suurt mõtet ei näinud sinna minna ja otsustasime poole peal tegelda natuke looduse uurimisega. Leidsime ühe konnakese ringi kargamas, mõned huvitavad taimed ja üritasime liustiku näppida. Enne tagasitulekut pilved hajusid ja saime näha ka tippu selgelt. Omaette õõvastav oli vaadata seda üksiku vaguni teed tippu ja alla , see läks ikka täiesti taeva pea püstloodis. ( tippu sõidab juhiga vagun ja see maksab edasi-tagasi 2o Euri nägu).
Tagasi all orus võtsime suuna Ungari poole plaaniga leida ööbimiskoht keset Slovakiat, meie teele jäi imeilusaid väikelinnu ja super loodust mägede vahel. Imelikul kombel ei ole Garmini Navi tootjad vist Slovakkia kaarditootjatega läbisaanud ja navid panid meil ikka korduvalt täiesti pange valede suunade, pöörete ja olematute teedega. Mingil hetkel asus Kati tegelema vanahea kaardilugejana.
Õhtul olime jõudnud kuhugi linna mille nime ma kahjuks ei mäleta kus käisime Lidlis süüa ostmas ( meil oli plaan telkida järgnev öö), parklas leidsin ühe vuntsi kes mõistis lahkelt kaasa rääkida ja soovitas minna Donovaly-sse. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Minu Navi oli nagu rikkis robot mis arvestas ennast kogu ümber ja linnast väljasõites usaldasime Anti navi. Mnjah, see navi tahab ka ümberlõikamist saada, kahtlen väga et keegi eestlane neid teid ennem sõitnud oli kust me Donovalysse sõitsime. Mägede vahel, mägijõeke küll vasakul ja paremal sulisemas ja auramas, ( pilvi ja auru on üldse palju) , suurte kuuskede vahelt läks selline seenemetsa auguline tee. Mõnel pool olid hoiatussildid , et mitte telkida. Need olid tavaliselt piisonite toidutarede läheduses. Ühtegi elukat meile õnneks või kahjuks ette ei jäänud kuigi Della väitis vahepeal, et tema nägi autoaknast karu ( faunast – ametlikult elavad nendes metsades järgmised suuremad seltsimehed : karu, hunt, ilves, euroopa piison, punahirv ja väiksemad pioneerid).
Donovalysse jõudsime õhtul kella 20.00 paiku local aja järgi ja leidsime imelise stendi kus sai nupu vajutada, toru haarata ja 3 minutit mingi kämpa või hotelliga rääkida. Lisaks näitas stende ülimalt interaktiivsust ülesse piltide näitamisega. Haarasin härjal sarvist ja kukkusin helistama... peale kümnedat kohta hakkasin närvi minema. Telefonist kostus küll mehe ja naiste hääli ning slovaki keelt aga minuga ei soovinud keegi rääkida, toru panid lihtsalt ära. Ja siis tuli nagu ilmutus kuskilt Ivo !
Ivo oli 20 aastat tagasi USAsse pagenud slovak kes oli oma sünnikohta tulnud vaatama ja ameerikalikuse sõbralikusega asus mind kohe aitama. Peale viiendat kohta kuhu ta selle vahva stendi abil helistas et meile öömaja leida vandus ka tema ja haaras mobla . Ivo on finantnõustaja ning orkestris pillimees, umbes 45 aastane ja äärmiselt jutukas ning sõbralik. Mulle tuleb meelde raamat „ Minu pere ja muud loomad“ kus Spiro hakkas asju korraldama Durrelidel ning täpselt samuti tegi ka Ivo. Sõitis autoga ees leitud motellini, oli meile tõlk , tuli vaatas toad üle , tingis omanikuga ja andis soovitusi edasisteks marssuutideks.
Slovakkiast on jäänud selle ühe päevaga väga head muljed , loodus ja teed on head, rahvas sõbralik ja hinnad on odavamad kui eestis. Tilk tõrva meepotis on ehk see, et keegi on tõmmanud ühele auto uksele korraliku juti mingi terava esemega aga ei lase ennast sellest häirida. Homme ootavad meid ees sugulased ungarlased ning eks siis näe mis kaerajaani saama hakkab.
26.juuni läbisime 176km, sõiduaeg kokku 3 tundi , keskmine kiirus 57km/h.

neljapäev, 25. juuni 2009

Õhtu Zakopanes

Õhtu oli nii äärest äärde kui veel olla võib. Tellisin meie ööbimiskoha toitlustustädilt meile õhtusöögid ja muidugi poola pärased.Eks tellimine oli omaette ooper, mina ju poola keelt ei räägi. Nuu jäime siis vesiste suudega ootama ja muidugi läks nii nagu alati - ainult et seekord jäi kõigil üle poole taldriku järgi. Kana oli nagu liivapaberis vares, kartul oli kaks päeva vees ligunenud ja siis kuiva tilli peale pandud ja mikrouuni topitud, Erika kala oli täiesti uut liiki ja keel irvitas suu vahelt vastu. Katile tellitud rahvusguljass ujus mingi pruunis olluses ning kippus taldrikul oma elu elavat, kahjuks oli ka maitse teisest universumist. Mina vana pips toidu suhtes sõin ainult kapsasalatit praest, sain kõhuvalu ja jäin lõpuks peldikusse kinni ka veel. Krdi lukk uksel läks tuksi ja nägin hulk vaeva , et pellerist pääseda.

Võõrustajale seletasin muidugi oma vigases poola keeles ( irv), kuidas meie kõigi maitse on niivõrd erinev. Eks ta oli ehmunud , sest oli ju üritanud mega suured praed teha ja enda arust parima anda.

Peale sööki läksime hoolimata üleväsimusest ikkagi mägesid vaatama ja panin järjekordselt puusse, kui tahtsin turgutada oma kõhtu isuäratavate pelmeenidega, mis osutasid peale 10 sloti maksmist mingitest juustu ja poslamasla rasvadest tehtud käkkideks.

Hoolimata nälgimisest ( saabki õllekõhtu vähemaks enne Slovakiat) on mäed vinged ja aukartust peab tundma nende meeste ees kes tulevad nendest tornidest alla , pildil Zakopone suur hüppemägi.



Katrini kommentaar

Mägedes on vist kombeks ootamatult muuta oma palet ning ajale kus Ragnar lodistab vannitoas...muutus ilm vihmaseks. Aknast paistavad vaid mäed, mäed ning akna all kappab hobune. Tekib kohe selline joodeldamise tunne ja üürgaks paar kena mahlast laulukest mägede poole teele.
Vihma sajab endiselt....Eks kirjutan siis sellest meeletust ja tegelikult toredast algusest edasi. Ainult mitte algusest vaid alustan lõpust. Nagu on teada, oleme nõiamajakeses kus teenindav personal on üliüli toredad ja abivalmis...vaatamata, et tegelikult nad ühtegi keelt ei tönka peale oma enda emakeele.
Siia sõit on tõesti olnud meeletult ilus. Kahju, et seda edastada fotodel pole võimalik!


Püüdsin aidata Ragnarit ja sõitmisel talle puhkust anda, sain aru sellest, et ma kohe üldse ei kõlba autojuhiks. Ma polevat piisavalt ego, et trügida, vehkida ja riskida. No ei ole....aga Poola nunnad on. Muide väga ägedad mutid, trügivad mõnuga rekkale ette ning itsitavad veel roolis mõnuga.

Kindlasti on parimateks sündmusteks meie hommikusöök mäe otsas, püüda poola keeles autot tankida või Andrease suur soov lennukiga Tallinna poole ajama panna.


Kohalik superhüpermarket


Meie hommikusöök



Nojah...eks ma üritasin siiski ka veidi Poolas öösel puhata. Üritasin. Üle viskas....Kergem on olla üleval ja ka autoroolis kui magades rappuda ja neetud ringteel libiseda ühest nurgast teise. Kord olin peaga vastu ust litsutud..teine kord aga kägarar kahe istme vahel maas....Nii ma siis otsustasin äärmiselt tubli ja toeks olla autojuhile.
Muide nüüd õues lööb välku ja müristab. Vot see on üks tore kogemus aga kõla on täpselt selline nagu meilgi kodus.
Näete,,,peangi lippama. Carmen kutsub sööma ja lippan oma nõiamaja keldrikorrusele nende vägijooke +sööke sööma. Itsitama ajab, mis seal kokku keerati!
Ja mis veel tore, vahepeal piilus päike ka juba!

24.06-25.06 kella 15.00-ni Ragnari uudised

Oleme õnnelikult Tatrates, Zakopanes , kõik terved!

Startisime Laulasmaalt 24.06 kell 17.00 , sõitsime Meremõisa ja võtsime järgi Otslate pere. Pildil siis oleme kõik koos vahetult enne väljasõitu.
Lühidalt viimasest 24 tunnist numbritega. Olgu öeldud , et oleme jõudnud Zakopanesse kuulsa suusahüppemäe vahetusse lähedusse ja peale joonistamist paberile, kes ma olen ja mida ma tahan oleme ka saanud toreda ööbimiskoha. ( mitte keegi ei oska sõnagi inglise ega vene keelt - see on täitsa uskumatu).Meie tänane kodu näeb välja selline...

Nii nüüd numbrid siis...


Teel oleme olnud 21h ja 55 minutit, sellest sõiduaega on kokku 17h ja 35 min kesmise kiirusega 79,5km/h tippkiirusega 160km/h, peatusi tehtud kokku 4h ja 20 minutit ning läbitud ühe jutiga 1398,46km. Usun, et Anti autol enamvähen samad näitajad.Nähtud on teel ühte tuhkrut elusast peast, palju metsloomaliha poola teedel ja ühte inimkätt ühest koledast veoauto õnnetusest kuskil poola keskel. Leedu-Poola piiri ületasime kell 01.00 öösel, edasi on olnud üks korralik kamajura poola teedele. Poolast on tõsiselt siiber, Slovakkia ootab siit 10 km kaugusel. Anti, Katrin ja mina maganud ei ole , teised said ikka kuigi palju autos tukutud.
Nii nüüd pesema ja siis läheme vallutama mägesid ja täitma korisevaid kõhtusid!







esmaspäev, 22. juuni 2009

On 22.juuni õhtu ja arutame pisidetaile mis seotud reisiga. Perekond Otslad panid oma uhket kahe kambriga telki eile kokku neli tundi ja otsustasid täna, et vaja muretseda kaks kahekohalist lihtsat kuppeltelki. Tänasel päeval sai muretsetud järgnevad reisitarvikud kamba peale: priimus, patareid, dvd-toorikud kaamerale, Erika tegi hulgiostu küpsistele ( mina olen küll veendunud, et ta toob pooled küpsised tagasi :) . Just tuli teemaks helkurvest ( nõutakse saksas), seda meil muidugi ei ole aga vast saame selleta ka hakkama.

Et edaspidi lihtsam oleks aru saada kes reisivad siis pildil nõupidamas on vasakul Katrin, paremal Erika ja Anti.

pühapäev, 21. juuni 2009

21.06.2009


On pühapäeva õhtupoolik, ilm siin Laulasmaal on päikseline , reisi alguseni on jäänud vähem kui 72 tundi. Ettevalmistused käivad täie hooga. Järgnevatel nädalatel püüame anda siin ülevaate sõpradele oma reisist! Nüüd aga lähen kastan tomateid :)