kolmapäev, 8. juuli 2009

Tagasitulek ja kokkuvõte

Tänaseks päevaks 08.07 on juba päris mitu head päeva möödas meie meeletust tagasitulekust eestisse. Ei saa isegi aru kuidas see küll täpselt nii läks, et ühe jutiga tulime Austia Alpidest tagasi koju ja suutsime 2600 km läbi sõita vähem kui pooleteist ööpäevaga.

Peale mägesid suundusime reedel 03.07 linnakesse Zell Em Zee ja edasi sealt otsima ühte euroopa suurimat koske. Meie "naiselikud navid" olid täiesti pöördesse läinud ja ei tahtnud enam kuhugi meid juhatada. Võtsime aja maha ja shoppasime kohalikus marketis mida pidasid itallased. Hinnad marketis olid küll sellised, et tasuks osta käru autole sappa , see täis laadida ja kodus pool aastat head ja paremat nautida. Kahjuks olid meie pagasnikud juba nii pungil, et sinna mõne õllepurgi peitmine oli väike mustkunsti trikk. Otsustasime, et võtame nüüd suuna kodu peale ja puhkame siis kui enam rohkem sõita ei jaksa. Viini oli üle 500 km ja Austria kiirteedel läks see lennates. Viinist oli meil suund Brno peale aga Viini kesklinnas andis minu raadiosaatja otsad ja peatusime korraks , et saaksin kasutusele võtta inverteri. Inverter ei teinud miskit muud kui kõrvetas kohe paugust mu auto kaks sigaretisüütajat mõnuga sisse ja nüüd oli ka navi ilma toiteta. Esimeses tanklas oli leti taga suitsu pahviv daame, kes vehkis kätega " no enklish" ja kädistas miskit omas murrakas nagu üks korralik austria musträästas. Hämmastav, et nemad ka bensutankla leti taga suitsu rahulikult pahvivad! Nii ja siit kindel nõuanne - ALATI VÕTA KAASA AUTO MANUAAL REISILE! Mootori peal olevate kaitsmetega saime hakkama aga miskit mõikama ei hakanud ja pimenevas õhtus ei suutnud leida ka salongis olevat kaitsmeteplokki. Pikalt ei hakanud aega viitma ja Anti asus meie killavoori ette otsa. Pimeduses saabus järsku, korraga oli Tsehhis ning kahe ja poole tunni pärast juba Poolas. Plaanisime kindlasti läbida Varssavi öösel ja siis puhata aga poolel teel hakkasid minu silmad juba teedel nägema igasugu viirastusi ning ühel hetkel keerasin suvalisele põllule ning soovisin vähemalt tund puhata. Üritasin tukasta rooli taga ja tundus, et see vähemalt tunniks ka õnnestus. Napi pooleteise tunni pärast koputas unetu Erika mulle aknale ja palus sõidu jätkamist. Kimasime mööda lõputuna näivat Poolat edasi kodu poole. Ohh poola, poola ja veelkord poola! Miks on su teed need viletsad , miks on seal sõitvad poola numbrimärki kandvad autod täis viimaseid troppe ja pässe!? Meie tagasiteel oli vähemalt kolm korda kus näitasin et , ka muidu tuim põhjamaalne on miskit itaaliast õppinud. Ka minu autol on signaal ja rahvusvaheline sõrmekombinatsioon peaks olema ka poolas arusaadav.Mõnele poolakale oleks ikka kapsa tahtnud pähe küll lüüa , arusaamatuks jääb, kuidas või mille alusel neil juhilubasid väljastatakse ning minu siiras kaastunne eesti rekkajuhtidele kes on sunnitud seal maal tunde ja tunde veetma. Leedu , see oli ju peaaegu ju nagu kodu juba ning hoolimata paduvihmast läbisime viimased 800 km kiirelt. Eesti piiri ületanud andsin juhtimise Katrinile ja korkisin õlle lahti - minu jaoks oli selleks ajaks autosõit ületanud taluvuse piiri. Koju jõudsime kell 23.30 kus meie niigi krillis silmi üllatasid pimedas toas istuvad sõbrad kes avasid sampuse korgid ja hüüdsid " Tere tulemast koju!". Pikk reis oli läbi saanud. Ps. pildil oleme enne viimast 5km koju ja nägudest on näha, et tegemist on juba zombidega :)

Lõppsõna ja faktid.
Läbisime 10 päeva jooksul üle 5500 km ja 10 riiki. Kordagi ei õnnestunud telkida ja kõik ööbimiskohad olid suvaliselt leitud ning esimesed ettejuhtuvad. Apartemendi hinnad ühele perele olid olenevalt maadest 40-60 Euri vahel öö. Mägede mikrokliima ei sobi telkimiseks lastega peredele ning soojematel maadel on kivine ning palav. Kui vähegi võimalik dubleeri kõiki asju - autod ( eeldab kahte peret), juhte, navisid, autovõtmeid jne. Inglise keelega võib olla keeruline, saksa keele oskus aitab hädast. Arvesta , et mõnedes riikides ei pruugi õnnestuda tasuda Visa või Master kaartidega. Ole mõnus ja sõbralik ( ka poolakas võib-olla tore inimene kui ta ei tuterda oskamatult oma panniga sul teel ees) ning kõik laabub.


Reisil käisid sõbrad Anti Otsla, Erika Otsla , Mattias Otsla ,Andreas Otsla ning Katrin Kenakaim, Carmen Reikop, Della-Melany Reikop ja Ragnar Reikop.

esmaspäev, 6. juuli 2009

Grossglockner - Katrini kommentaar

Großglockner
3798 meetrit on Austria kõrgeima mäe Großglockneri kõrgus
1935 avati Großglockneri kõrg-alpitee
304 enam kui 3000meetrist mäge asub alpitee piirkonnas
103 kilomeetrit Salzburgist algab alpitee

Panen siia ka Grossglocknerit tutvustava video, milles on näha kõike nelja aastaaega ja mõista, et mul jääb sõnadest väheks kõike sealnähtud looduse kirjeldamiseks.

http://www.grossglockner.at/de/service/videos/
Õhtul kohalikku puutetundlikku arvutit näppides, saime lootust, et hommikul üleval on päikseline ja 6 kraadi sooja. Kui lõpuks unemati korjas oma liiva meie silmadest ning kardinate vahelt vaikselt piilusime, saime pettumuse osaliseks. Vihma sadas, kõik oli hall, pilves. Tuju püüdsime hoida üleval , olime juba tunda saanud ja tänu sellele ka arenenud, et mägedes ilmastikuolud muutuvad kolme ahvi kiirusel.
28 euri rahakotist neile antud, avati tõkkepuud ja saime läbi vihma keerata kuulsale alpiteele.
Tee liikles nagu tavaline mägitee ikka. Esimene peatuspunkt tähistatud numbriga 12 kandis nime Kasereck ( 1913 m). Väike majake, ilus vaade orgu ning kõvasti määgivad lambad. Vaid veidike edasi sõites jäi meie teele ette liustik. Slovakkiast tekkinud soov katsuda oma enda käega ära ka liustik, oli siinsamas! Huvitav, kas Jaagup Kreem koos oma Terminaatoriga olid samuti omalajal juulis alpides kolamas käinud? Meil võttis laulu lahti küll, kui liustikul pisut hullatud sai. Nagu vasikas esmakordselt rohelisel murul, sain lumes hullates ka jalad koheselt läbimärjaks sest nii märga valget ollust pole samuti enne tunda saanud. Liustik lausa solises sulada.
Järgmises kurvis jällegi vaja autost välja hüpata....kõrval võimas kosk ja liustikust moodustunud koobas. Muide....tunduski, et kogu teekond hakkab kujunema välja kui isase koera vajadus iga posti juures peatuda. Iga järgnev loodusime ajas silmad punni, suu inetult töllakile ja ahhetama, ohhetama sest sõnu polnud.
Uduvines jõudsime ka peatuspunkti number 11 ( Kaiser-Franz-Josefs, 2369 m). Koht kus asub suur keskus erinevate muuseumide, Glockneri kino ning Wilhem Swarovski vaatetorn mägedele ja loomadele. Peale megasuure infopunkti asus siin ka mägiraudtee.
Auto kenasti parklasse paigutatud, asusime teele mägiraudtee poole, mida aga mitte kuskilt ei paistnud. Hämmingus tatsusime ikka edasi, muide vahepeal ajas üks traktor meid taga sest meil oli vaja minna ikka otse üle tee- ehituse ja jäime neile vist ette või tegid kohalikud traktoristid enda rutiinsele tööle vaheldust, et blonde jooksmas näha. Sel samal hetkel lõi ka päikese välja, kullates oma kiirtega üle kogu võimsa vaate. Päikese soojuses sillerdas vastu ülevalt Grossglockneri tipp ning all üle kuristiku ääre pimestas vastu euroopa suurim liustik. Ka raudtee oli siin, ei osanud arvata, et peab jälgima allapoole ja mitte tavapäraselt ülespoole! Olime ju nii kõrgel, et kõrgemale suunduv raudtee järgmine peatus sellisel juhul peaks olema juba vana-jumala enda kodus. Raudtee ise oli kinni, kuid ega sellega sõita vist keegi polekski soovinud. Püstloodis põrutab see alla ja jääb pidama tänasel päeval keset mäge, kus liustikuni tuleks tatsuda mööda treppe. Kunagi peatus raudtee täpselt liustiku piiril aga kliima soojenemise tõttu ripub lõpp-peatus keset mäge. Liustik sulab iga aasta mega kiirusel ning suvel kaetakse liustik lausa kinni, et peatada sulamist. Meie õnneks liustik uhkeldas meie ees nagu hunnik määrdunud vahukoort , millele on pudistatud omakorda šokolaadipuru. Lähemal vaatlusel selgus, et šokolaadipuruks on siiski inimesed, kes julgesid, viitsisid laskuda mööda mäge liustikule.
Meie aeg oli aga piiratud, seega suundusime ikka kõrgemale. Liustikus sai niigi enne möllatud ja mälestuseks märjad jalanõud, suundusime järgmise toreda ehitise poole, mis kükitas keset mäge. Pisut rühkimist leidsime end alpipoest. Suveniirinänni täis, loomulikult seotud ikka alpidega. Uudishimu rahuldatud rühkisime mööda treppe üles vaatlustorni poole. Kokku kolm korrust. Ülemisel korrusel onvõimalik ( Swarovski) teleskoopidega jälgida ümbrust, teisel korrusel uurida liustiku ajalugu ning esimesel korrusel näppida topiseid ja kuulata looma, linnu häälitsusi. Lisaks vaadata alpiloomadest videod. Mässamist jätkub seal tundideks. Korra välja vaadates nägime kaljukitsi, laisalt lonkisid nad mööda mägist pinda. Nende uhkeldavad sarved ja ülbus võlusid meid päris pikalt. Kadedad nad ka polnud vaid jalutasid peenelt edasi tagasi nagu profid mannekeenid laval. Mingi hetk jõudis reaalsus siiski kõrvade vahele ning kõike palju veelgi näha soovides pidime edasi minema. Jalutada tuli veelgi kõrgemale järgmise majakese suunas. Teel seisavad sildid kus palutakse mitte lilli korjata. Alpi kaunim lill on Edelweiss, valge lilleke, kauni kollase südamega. Habras, õrn ja haruldane. On muide üks vana traditsioon- noormehed käisid( käivad) neid alpides otsimas, et oma armastatule tõestada oma julgust ja armastust. Tänapäeval alpilille muretsemine on lihtne, kuid vanasti kindlasti eeldas see väga suurt sihikindlust ja nagu eelpool mainisin ka julgust. Ilus traditsioon või siis legend, kas pole?
Enne järgneva majakese juurde jõudmist silmasin ühte elukat, millele koheselt nimegi ei osanud anda. Kohalikud nimetavad seda elukat Murmeliks. Suurem kui kass, välimuselt kopra ja orava ristsugutis. Hiljem selgus, et tegu on ümisejaga ( koopaorav). Sitsis seal ja arvasin, et tegu on topisega. Oi kui kiirelt sai fotokas haaratud, kui selgus, et tegu on elava loomaga. Loomake aga oli inimestega harjunud ja lausa poseeris kõikidele turistidele, kes väsimatult teda pildistasid. Aega tal oli.
48 kilomeetrit pikk kõrg-alpitee koosneb kokku 36 korrusest ( kurv) ,mille kõige kõrgem tipp autoga, mootorrattaga, rattaga on võimalik saavutada, asub 2504 meetri kõrgusel. Alpide ületamiseks on see muide ainus võimalus, seega auto nina suunasime rõõmsalt sinnapoole. Jah....vahepeal jäid ette jällegi kosed, orud, mäed, kirikud, lehmad, kitsed ja järelkäruga traktor. Meie auto tegi tigedamat häält kui gaas põhjas hakkasime traktorist mööduma. Tunne sees oli võrreldav lennuki õhku tõusmisega. Esiteks istusime autos täitsa viltu, pigem sellili. Esiklaasist paistis vaid sinine taevas ning kõrvad plõksatasid mõnuga lukku. Aga traktorist saime mööda, tundus, et temal oli üpris tükk tegu üldse paigast liikuda.
Punkt number 4 Hochtor ( 2504 m) jalge all. Pildistamise voor. Filmimise voor. Ja kes ütleb, et meie mehed ei oska üllatada­? Eelmisel aastal, Korful , kinkis Ragnar mulle uhke sõrmuse. Sellel reisil kinkis ta mulle Veneetsias ehtekomplekti, mis oli mega ilus kohalik käsitöö. Nüüd aga oli üllatus asukoha kõrgust arvestades vääriline. Ta kinkis mulle ilusa alpilille, kohapeal ehtekunstniku kätetööst meistertatud hõbekee, keskel kullast lillesüda. Ragnar, aitähh! Peale 18 aastat koosoldud aja, oskad sa ikka mind üllatada!!
Nüüd kulges tee läbi tunneli ning ikka allapoole. Vaated järjekordselt enam müstilisemad. Lahe hetk oli kahe pilve vahel olemine ja üha tihedamaks pilvesudu muutus. Tee oli udune ja kiira- kääruline kuni avastasime, et meie auto tossab. Pidurid said kannatada ja meil tuli ette võtta puhkus. Auto kui vahule aetud suksu vajas rahu ja vaikust. Meie õnneks paistis juba ees järgmine keskus, seega suundusime sinna. Seal lõppes ka tasuline alpitee, seega meie tuur Grossglockneris saigi otsa.











pühapäev, 5. juuli 2009

Ragnari jutuke-Sloveeniast läbi Itaalia Austriasse 02.juuli

Hommik mägede vahel algas päikesega! Öö meie apartemendis oli olnud hullus niiskuses, tundus, et voodilinad olid kogu aeg pesumasinast värskelt võetud ja mind vaevas umbes sama magamatus kui Ernst Hemingwaid kes kunagi samas kohas kaevikus oli mägede rõskuses magada püüdnud. Istusime Eduardiga ( meie külalislahke võõrustaja) ja arutasime kuidas tema kohakest veelgi paremaks teha. No näeb kas asja saab aga maha müüsin talle ühe väga hea sõbra venna poolt valmistatava palksauna ja mööbli sinna ning Taavi peaks hakkama nende kodukat eesti keelde tõlkima. Ainuke jama on muidugi kasevihtadega mis sellele maale peaksid eesti mehed eksportima ja seegi oleks ju väga vahva! Jätsime jällenägemiseni, mäetipp vajab ju vallutamist ja suusarajad proovimist!

Suund oli võetud Austria peale aga enne pidime läbi Sloveenia sõitma ja see väiksem maa kui Eesti on saanud emakeselt looduselt kamulaga imesid. Kosed ja mäed, metsik loodus, suured metsad ja niidud ning imeilusad külakesed ääretult sõbraliku rahvaga.



Sloveenia-Itaalia piiril mägedes vaatas piirivalur meie dokumente nii ümmarguste silmadega , et hakkasin kahtlema tema Itaalia päritolus. Vadistasid seal omavahel midagi , minule tundus et uurisid euroopa kaarti ja lõpuks jõudsid selgusele , et võib meid minna lasta. See väike osa Itaaliast mida nüüd läbisime oli looduse poolest võimas. Mäest alla sõites sattusime mingi kuulsa järvekese juurde, kus kohalik Nationale Geografiku tegi dok.filmi selles järves elavast haruldasest alpilõhest. Filmi tegemini paistis olevat nagu meie Baskini teatritükk ise. Küll nemad ikka võivad rahmeldada ja õiendada omavahel. Vesi järves oli kristallselge ja jääkülm. Istusime natuke kaldal, sõime mingeid soolaseid küpsiseid ja lapsed korjasid metsmaasikaid.

Austria - see on maa mis meile vist siiski kõige rohkem elamusi tõi! Kohe kui oled ületanud piiri , osta vinjett, muidu võib kohalik pollar sind papist välja tõsta. Maksab tema küll peaaegu 10 Euri aga võimaldab sõita ilma trahvi kartamata! Võtsime mööda peegelsiledat teed suuna Austria Alpide uhkuse poole ja ühel hetkel üllatas meid selline tekst. Tundus, et tegemist on miski ordungiga kella ajaliselt ja kuna meie kell näitas veel 16.00 siin kimasime edasi. Sellel maal on 100m kõrgune kosejuga mägedest nii tavaline, et igale väiksemale sorinale pole ei nime ega siltiki pandud - oh, Keila-Joa, kui sa vaid teaksid! Et, mägede pissimist paremine jälgida tegid mõned meist endale mõnusad tugitoolid nagu näha Della pildilt! Istus sääl nagu linnuemme mune haududes ja kuulase vete mühinat! Vahetevahel kuuldus ka meeletu lörin kui tsiklid töristasid mööda teed lippude lehvides oma " pühakoja" poole millest räägime juba järgmises loos. Kella 17.00 ks olime jõudnud väiksesse linnakesse nimega Heiligenblut mis asus kuulsa mäe Glossglockneri ( 3798 m kõrgus) vahetus läheduses ja kus asub Euroopa suurim liustik. Vana "sõber" vihm oli muidugi meid ootamas ja kallas ikka päris korralikult. Linnake läbitud ootas meid peale autodega ronimist kontrollpunkt umbes 1700 meetri kõrgusel ja tädike putkas soovitas loobuda edasi liikumast.Üleval mägedes oli möllamas vihma ja lumetorm ning tädi soovitas loobuda 28 Euri maksimist ja üritada järgmise päeva hommikul uuele katsele tulla. Veeresime tagasi linnakesse ja maabusime mingisse kõrtsi uurimaks majutuse võimalusi.Kõrtsi pidas vanem abielupaar kes meid aktsendi järgi rootslasteks pidas ning kohe abistama asus. Võeti paar kõnet ja selleks ajaks rootslastest saanud eesti kodanikud eskorditi kõrtsi peremehe juhtimisel 100 m edasi majakesesse. Sääl oli vastas kohaliku papi naisuke kes meid oma penszioni kohe majutama asus vastates igale küsimusele : jee , okey! Tingisin nii kuidas jaksu oli ja tädideke oli lõpuks nõus meile kaks tuba eraldama suht soodsa hinnaga ( 100Euri kaks tuba 8-le). Lapsed jäid kaarte mängima ja meie vanad inimesed läksime linna avastama hoolimata tibavatest piiskadest. Meie teise korruse "sviidist" avanes selline vaade nagu paremal pildil näha!

Mägedes läheb väga kiiresti pimedaks ja oli paras tegu rühkida ülesse linnakese mööda libedaid kivikesi. Maabusime ühte kõrtsi ja manustasime kuivade kurkude rõõmuks vahutavat kesvamärjukest ja proovisime kohaliku pohlaviina. Tollel öösel oli osal rahval miski pidu ja ühel hetkel pimedas kohutas meid tõrvikutega liikuv inimhulk kes tuletasid mulle meelde ühte klani mis kuskil teisel pool suurt lompi kunagi tegutses. Kiirelt veendunud, et meie nahavärv ei ole tumenenud mustaks astusime julgelt edasi ja pikk hanerivi inimesi möödus meist joodeldades ja hõisates! Üritasin uurida küll, et mida nad tähistavad aga saksa keele koha pealt olen ju dumm mis dumm! Paarkümmend inimest kadus laulude saatel kuhugi mägede pimedusse omi asju ajama ja ka meil oli aeg tudile minna! Homme ootab meid liustik ja spagetitee!

Veneetsia


Katrini kommentaar
Itaalia

Mio Italia, mio more....moekad naised, ilusad mehed, kaunid linnad, pizza, vein, päikesepaiste! Minu ettekujutlus Itaaliast.


Piirikontrollis tekkis küsimus, mille eest nemad küll palka saavad. Ei viitsitud sissegi vaadata ja vehkisid kätega, mis ometi vahite, minge juba minema. Olime suundumas Aadria mere linnakesse, lootsime leida kena külakese kus süüa ja juua ning nautida olemist....
Kõigest sellest juba Ragnar kirjutas, mis meid tegelikult ees ootas. Kirjutan pigem siis Veneetsiast, kuigi ka kiirteel sai näha paljugi üllatavat – vetsu kultuur on mega! Kabiinides haigutavad vaid augud, meenutades saaklooma jahtivat looma, kel suu pärani. Pealegi enne sisenemist ukse ees pead läbima mannekeenide labürindi, üks väärakam kui teine. Kõigil muide pollari riided seljas.Bensukas saime vetsu kasutada tasuta, tavaline taks muidu on üks euro nägu.
Söögikohad kandsid nime Auto Grill, mille peale meie Della küsis miks autosi grillitakse. No seleta siis.... Ah jaa meie Della oli hädas ka sellega, et pea igal reklaamsildil oli sees sõna della – antoria della villa näiteks, ja ei mõistnud, millest tema nime populaarsus.
Veneetsiasse pääsesime üle suure silla ja ainus koht kuhu enda suksud parkida oli parkimismaja, mis röövib 24 euri. Nojah, mis teha­­. Eks temagi taha hoolitsust ja puhkust. Sisse saades antakse teada mitmendale korrusele pead sa maanduma. Inglise keele variant italiano keelest on sama arusaamatu nagu setu keele kõla, seega üritasime siseneda esimesele kolmele korrusele. Küll sellepeale saime vehkimise ja võimaliku kehakeele osaliseks. Võimalikud variandid inglise ja itaalia keele numbrid tõlgitud ­- jõudis meie eestlaste arunatukesse, et vaja on sõita kümnendale. Kaldteel üles nagu keerdus spagett taldrikul jõudsime lõõskava päikese kätte ja nõnda me oma tublid suksud sinna päevitama jätsime.
Meie pere tahtis kindlasti süüa pizzat. Kui juba Itaalias, siis ka pizza. Esmane eesmärk leida söögikoht tekitas probleeme sest hunnikus hea, parema ja ilusama vahel valida on alati raske. Seega lasime endil koos rahvastemassil edasikanda pimestatud Veneetsia möllust lõõskava päikese all. Muide selles linnas näeb kõike... alates tennistes neiust, kel käes lehvik, sirelilillas kostüümis härra, hipid või muidu kuntsniku tüüpi kõrendid. Peatänaval lõpuks maandusime kuhugi noobli välimusega restosse mugima. Pizza maitses hästi aga siiski pean mainima, et Peetri Pizza on meil parem.

Kelner muide pungitas silmi ja eesti naiste maine sai Veneetsias tänu sellele kahjustada, et palusin endale ühe õlle joogiks tuua. Ikka korduvalt küsis kas on kindlel soov saada suur õlu. Loomulikult, oli see kindlel soov. Õues palav ( 33 kraadi varjus) ja mis see klaasike siis kuumal päeval teeb­­?
Lauale prantsatas selle peale liitrine kann koos kommentaariga, et lady and so big beer!
Piinlik moment jah....kohalik naissugu joob ju peenelt kenadest klaasidest tilgakese veini.
Söödud, joodud ja Maslowi teooria esmased vajadused rahuldatud suundusime Veneetsia kesklinna.
Liiklus kanalitel on sama tihe nagu autoga tipptunnil kesklinnas liigelda. Kiirust mõõtsid politseipaadid ja hädalistele tõttasid appi kiirabipaadid.
Tõesti.... majast väljudes vaatab vastu vesi. Kas enda kodust väljudes pead koridoriuksel ootama kuni keegi paadiga mõõda sõidab või on neil niinimetatud bussipaat olemas? Ma ei tea, mis tunne on elada esimesel korrusel, kui akna taga loksub vesi­­.

Õnneks kogu Veneetsia pole kaetud kanalite võrgustikuga ning lahedalt saab lasta ennast ära eksitada tänavate rägastikus. Tänavad ise on meeletult kitsad, mõni ehk on nii meeter lai. Kitsad tänavad ei ole aga lasknud häirida, et ehitada oma maju kunstipäraselt kauniks ning kitsal tänaval ülesse vaadates leiad nii mõnegi ornamentidest kaetud maja just nagu korraliku jõulupuu. Rääkimata siseõuedest.... Kesklinn on täis pisikesi poekesi, eranditult muidugi suveniiri müümise eesmärgil aga need poekesed olid armsad. Peamine nänn, mis Veneetsiat iseloomustaks on maskid. Maskid, maskid, maskid....pisikesed, suured, säravad, helkivad, suured, väikesed. Valik on niivõrd suur, et kirjuks võttis silme ees. Ja muidugi kunstipoed...sellist valikut õlivärve, molberteid, lahusteid, pintsleid pole mina varem näinud....Kadedaks tegi. Kanalites on vesi roheka tooniga, parajalt must ja soe. Muide katsusin varbaga järgi.
Kanalite, kitsaste tänavate ja kangi aluste vahel on moodustatud väikese platsid, kus lihtsalt keset turistide voolu on pandud pesurestid koos pesuga kuivama. Seega turistidel on võimalik jälgida kes, millist pesu kannab või milliste linade vahele suigutakse.
Muide ühtegi gondlimeest laulmas ei kuulnud.
Veneetsiast lahkudes oli sooviks ööbida Sloveenias . Autod vajasid süüa seega sai ka bensu korraliku hinna eest ostetud. Bensukas arvestatakse ka auto omanikuga ning kingituseks ostu eest surutakse ostjale kollane nokamüts pähe ja pihku surutakse lagritsakomme. Mis muide oli üllatavalt hea maitsega ning väga õrnalt tuletas meelde meie lagritsakommi maitset.
Itaalia oli ka ainus koht kus leidsime lahvka, mis müüs käsitsitehtud savipotte. Minu meeletu soov nende järgi, pani jällegi Ragnari rahakotti tühjendama sest nii paluva näole, mille ma suutsin ette manada, ei saanud ju mees ometi mulle ei öelda. Nii pagana kahju, et auto oli meil ääreni träni täis. Hea hinnaga oleks saanud suure, suure savipoti endale terassile muretseda. Võimalusi arvestades olen nüüd savipoti omanik, mille eesmärgiks on olla küünlahoidja. Sumedatel augustiöösiti jääb see kannuke meie terassil meeleolu looma. Peale raha luhvtitamist, püüdsime hakkama saada itaalia liikluses, mis erineb kõvasti kõikidest maadest, mille läbisime. Seega pole mingi ime, et navimutt ja tegelik liiklusolukord kuidagi ühist keelt ei leidnud. Õigele rajale tuli ka veidi nahaalsust kasutada, mis kohalike närvikavale hästi ei mõjunud. Vahepõikena lisan, et selle sama tee kõrval seisis mees, kes järjekindlalt kuhugi mappi kirjutas autode registrinumbreid või jumal teab mida ta märkist endale kaustikusse. Tundub, et elus on igasugu hobisi.
Autode vooluga edasi liigeldes jätsime selle kirjutava onkli seljataha ning üritasime kiirteele suunduda. Loomulikult nagu eelpool mainisin autojuhti kelle närvikava meie trügimisele väga mustaks läks. Peale selle, et saime tuututamise, tulede vilgutamise osaliseks, olime sellele härra närvikava ja päeva korralikult rikkunud. Nagu must sitasitikas kindla eesmärgiga sööstis võimaluse korral meie auto ette ja arvake, millega ta hakkama sai !! Mõnuga pritsis ta meid oma auto aknapesuvedelikuga. Nagu purskaevust tuli seda. Ei tea kas ta oli juba teadlikult reguleerinud neid või tõesti suuremal kiirusel saab see niimoodi üle autokatuse saab lennata...
See oli nii üllatav ja positiivselt mõeldes.... saime esiklaasi selleks korraks kenasti puhtaks.
Udine, Itaalia linnake enne Sloveeniasse sisenemist on täielik kährikute ja mustade linn. Erika, Anti, Mattias ja Andreas suundusid hamburgereid nosima, meie aga suundusime linna jalutama. Nojah, omaette vaatepilt on kui mitmekorruselise maja umbes viiendal korrusel aknal seisab alasti must ning karjub või kõrval korteris kooritakse kurki või kartuleid üle akna ääre otse tänavale....
Coca cola ostmine kujunes kah kährikute baaris valge inimese kummardamiseks. Kandik käes kahe pudeli ja klaasidega, mis täidetud ääreni jääkuubikutega, sibas kohalik kährik meile nii kaua truult järgi kuni leidsime tänaval sobiva laua. Dellake kes kakles veidi tooli pärast ( tahtis just õe tooli saada) oli kährik nõus kogu baari toolid meile tooma.
Della muide ütles, et tal on nendest kährikutest kahju, kuna nad näevad nii kurvad välja. Et silmad on neil nii pisikesed.
Õues oli jube täitsa pime kui suundusime Sloveenia mägede poole, teadmata kuhu me lähme, kus me ööbime. Ees oli ootamas pimedad mägiteed. Tollionu jõllitas meid jälle nagu tulnukaid ja küsis korduvalt, et kas tõesti eesti.

neljapäev, 2. juuli 2009

01.juuli Sloveenias




Hommikul läks meil tükk aega, et jõuda otsusele kas jääda veel üheks ööks siia samasse Kobarite all asuvasse väiksesse külla või tõmmata edasi Austria poole. Minu kindel soov oli, et viiks ikka eesti lipu maja taga oleva mäe otsa . Jonnakus viis seekord sihile ja enne mäe vallutamist sõitsime Kobari külakese poodidest toidukraami muretsema. Shoping tehtud, läksin kohaliku cashmashine tühjendama. Masin kontollis kaardi ära, kõristas ja luges omaette raha , andis kaardi tagasi ja ekraanile ilmus märk Thank You! Paraku oli ta otsustanud raha endale jätta. Masina taga oli väike panga kontor koos telleri Medvediga kes oli korraga sattunud ühe iirlase, eestlase ja kahe prantsuse pensionääri piiramisrõngasse. Pr. Medved üritas selgeks teha, et automaat on rikkis ja raha tagastatakse kontodele. Mina olin kindlal veendumisel ,et nii ikka ei saa ja moodustasin rahvusvahelise rünnakrinde kaasates tagalajõududena meie Hansapanga klienditoe. Selle lahingu me võitsime, proua vehkis kätega ja porises midagi oma keeles aga soostus meile kirjutama välja panga poolt mingid tõendid. Rünnakrühm oli rahul ja üksteise võidu mindi muidugi Eurovisioni laulude teema peale. Räägitagu mis tahes aga inimesed teavad eestit üllatavalt palju läbi selle telesaate.
Kiirelt „kodust“ läbi , sobivamad riided selga ja hurraga hakkasime kimama mööda spageti rada oma „ limusiinidega“ mäe poole. Algus oli täitsa rahulik aga mingil hetkel läksid teed aina kitsamaks, laugetest tõusudest olid saanud lühikesed järsud nõlvad ja kurvi võtmiseks pidid rooliga kõvasti mängima. Anti oli püstihädas oma automaatkastega masinaga , kuidagi moodi ta ikka liikus ja lõpuks ka 900m kõrgusel olevasse viimasesse parkimiskohta kohale jõudis. Ilm väljas oli päikseline, mäetipp paistis kergelt olevat pilvedes ja sooja oli 25C ümber. Helistasin veel korra Eduardile ( meie apartmendi hollandlasest peremees) ja sain lisajuhiseid matkaraja valikuks. Meie kamp asus hanerivis teele nagu tõelised mägironijad. Esimesed 15 minutit tegid selgeks, et vett peama jooma säästlikumalt ja puhkama iga 10 minuti tagant. Higi jooksis ojadena ja kohalikud lehmad kõlistasid oma kaelaehteid andes märku järgmistele lehmadele meie tulekust. Peale esimest kolmveerand tundi olid esimesed meist juba pikali maas, higi voolas juba jõgedena, Erikal käis pea ringi ja lapsed kippusid virisema – hanerivi hakkas lagunema. Tunni mööduses oli selge, et tõus on olnud ainult 150m ja olime 1050m peal ning Erika võttis koos lastega suuna tagasi allapoole. Jätkasime neljakesi – mina, Katrin, Anti ja Andreas. 1200 meetri peal virvendasid miraazidena silme ees basseinid ja uskumatu sai tõeks, me leidsime lehmade jaoks tehtud jootmiskoha kus nirises selge liustiku vesi. Olime kui hülged hullamas selle külma veega ja jahutamas oma valutavaid jalgasid. Karastav vesi tegi oma töö ära ja järgnevad 10 minuti oli täitsa talutavad. 1350m peal hakka Katil kerge peapööritus ja ta pakkus välja, et jääb maha ja liigub tasapisi meile järgi. Ilm oli läinud tunduvalt jahedamaks, pilvetupsust mäe otsas oli saanud tõsine ähvardav vihmapilv aga siiski liikusime pikas rivis edasi. Umbes 1500m peal oli minu ja Kati jaoks see hetk kui olime sunnitud lipu maasse lööma, olime siruli maas, keeled vestil ja jalad ei tahtnud üldse enam alluda mõistusele. Kergelt juba tibutas, kaugel müristas ja välku lõi aga Anti ja Andreas veel üritasid. Meie liigutasime end allapoole ettevaatlikult, kivid olid väga libedaks muutunud ja paar korda oli tõsist libastumist juba meie töntsid kehad tunda saanud. 1600m pealt andis ka Anti meile teada, et nad pöörduvad tagasi. Tagasitulek oli kiire, lehmad tundsid meie ebaõnnest ilmselgelt mõnu inisedes vaikse irooniaga. Hoolimata tippu mitte jõudmisest olid alpiaasad ja need vaated uskumatult kaunid ning tõenäoliselt tulen ma siia kunagi tagasi , et lõpetamata mäevallutus ikkagi ära teha ja lehmadel ka suu sellega kinni panna.
Koju jõudes olime näljasemad kui hundid, naised suutsid siiski meile söögi ära teha ja peale kahte õlut oli rampväsimus peal. Ajasime kolmekesi Anti ja Katiga kuidagimoodi kargud alla ja suundusime läbi küla allapoole kiirevoolulist, täiesti läbipaistvat helesinisst jõge vaatama. Prantslannad loopisid lendõngi kaugemal ja meie solberdasime madalas vees mis tõmbas jalad krampi pea minutiga. Tagasitulles jalutasime külakese kaks tänavat läbi edasi-tagasi, pätsasime puuotsast siit ja sealt kõik võimalikke ploome ja maandusime pea hämaras kodus. Meie maja peremees tutvustas kohaliku ajalugu ja tegelikult asusime kohas mis peale esimest ja teist maailmasõda on praktiliselt rahvast tühjaks tehtud ning kõvasti lahinguid peetuid. Eduardi enda maja asub kohal kus juba üle 700 aasta on olnud maja või elamu ja mis on ka külakese teadaolevalt üks vanemaid majakohti. Aia harimise käigus on ta leidnud relvi ja mürkgaasi ballonne esimese maailmasõja ajast mil siin oli 900 meest maha löödud itallaste ja sloveenide vahelises kähmluses. Teine maailmasõda tegi järgmise puhastustöö ja kondi uputuse põldudele. Kondid pidid olema täitsa tavaline asi metsas ja põldudel ning tema väitel oli külake taaselustaud alles viiekümnendatel aastatel. Maavärinad on laastanud seda paika 1978 ja viimane suurem oli 1998 mis hävitas ka üle jõe tuleva silla.
Enne magamaminekut ajasime pimedas aias taga mingeid helendavaid lendavaid putukaid ( nagu meie jaaniussid aga nood siin lendavad) ning peale seda vajusime õiglasse unne.
Homme viib meid tee Austriasse. Ahjaa, Kati kirjutab lugu Itaaliast aga natuke läheb veel sellega aega.

kolmapäev, 1. juuli 2009

30.juuni Venezia-Kobarad



Üks kummalisemaid päevi meie reisil on see päev. Saatus mängis mitu vingerpussi, olime plaaninud kohe hommikul sõita Pulasse ,et näha ühte maailmas paremini säilinud vana-rooma amfiteatrit aga kiirteeremondi ümbersõit suunas meid koguaeg aina rohkem ja rohkem Sloveenia poole. Lõpuks olime raisanud jubedalt aega ja Sloveenia piiri ääres võtsime otsuse vastu sõita hoopis Itaaliasse. Suund sai pandud Trieste peale ja tõenäoliselt on tegemist ühe koledaima linnaga Itaalias. Sattusime mingise tööstuslinna, milles tehas järgnes tehasele ja õhk oli paks sudust. Kohalikud italianod sõelusid rolleritega risti-rästi ja üritasid meid autopeeglitest vabastada. Koledast linnast kimasime võimalikult kiiresti minema ja võtsime suuna Venezia peal. Triestest Veneziasse on 128 km ja selle sõidab läbi alla tunni aja. Venezia vanalinna külastamiseks on kaks varianti , jätte auto mandrile ja minna edasi rongi/paadiga või sõita üle silla linna ja parkida ühte kolmest parkimismajja. Meie valisime viimase variandi aga arvestada tuleb suhteliselt kalli tasuga (24Euri päev). Venezia on linn mida peab ise nägema. Eks Kati kirjeldab Veneziat põhjalikumalt oma kirjatükis.
Peale Veneziat oli meil kindel soov ööbida Sloveenias ja täielikus pimeduses ületasime väikestele mägiteedel piiri. Kell oli päris palju juba ja ööbimiskoha leidmine tekitas muret, et kas Kobarites on miskit kohta kuhu külg maha panna. Täielikust kottpimedusest tuli välja meeletu tulede sära ja meile vaatas vastu kabaree ja kasino Aurora. See oli nii absurdne, et saime suure kõhutäie naerda. Pool kilomeetrit edasi tuli väikene luxhotell koos restoraniga ja sealt aitasid ääretult lahked sloveenlased meile leida öömaja. Edward on hollandist pärit, kosinud slovenlanna , teinud lapsed ja nüüd peab väikeses külakeses kahte apartementi. Tavaliselt ta alla nädala maja välja ei anna aga juu olime nii räsitud olekutega , et mees koos oma võluva kaasaga halastas meie peale. Ed orgunnis välikamina juurde hunniku külma õlut , olime esimesed eestlased siin tema juures ja sloveenia-eesti kultuuriprogramm läks täiega käima. Tagatipuks jõime veel ära Krk saarelt ostetud veini ja lõpuks magama jõudes käis keerles minul küll kõik silme ees. Siia nende juurde Kamnosse Maharaci majakesse tuleks veelgi tagasi, tore ja töökas pere ning väga-väga sõbralikud ja lahked www.maharac.com
Kindlasti peab ka aega varuma nendega istumiseks ja õllejoomiseks.
Gps andmed 30.juunil: läbitud 486km, keskmine kiirus 75km/h, reisiaeg 6.28 ,max kiirus 167km/h.
01.juuli üritaks vallutada meie maja taga olevat mäge millel kõrgust 2244m ja nimeks Krn ning mis on osa Alpidest

29.juuni Krk saarel


Hommikuses vines oli lõppude lõpuks näha märke päikeseliset päevast. Võtsime plaani päeva esimesel poole mööda saart luusida ja peale lõunal rannas vedeleda. Suundusime saare teise otsa Baska linnakesse mis asub mere kaldal ja linna suurim vaatamisväärsus vist ongi rand. Tundus, et pool linna koos turistitega oli hommikul kella 11.00ks end kivide peale peesitama sättinud. Ausalt öelda tuli ka vaeva näha, et leida üldse koht kuhu oma kodinad ja taguots maha panna. Ujudes silmasin uime vee pinnal enda arvates ja ühel hetkel tegin kiire pöörde tagasi ( ega ilma prillideta ma suurt ei näe) . Õnneks oli aga tegemist ühe sukelduja lestaga mis aeg ajalt vee pinnal nähtaval käis aga mulle haiuimena tundus. Kohalike andmetel võib siin õnne korral mereelukatest kokku puutuda nii haide kui delfiinidega. Vees solberdamisest isu täis kimasime saarekese veini pealinna Vrbnikusse. Tee peale jäid viinamarja põllud, tegime peatuse ja uurisime kohaliku põllumajandust aga kahjuks olid kõik viljad veel toored. See eest aga kaljulinnas ootas meid igal uksel mutike , kes kutsus oma veinikeldrisse märjukest proovima. Muide selline linn on, et auto tuleb jätta linna ette parklasse ja ujumisriietega ei tohi linna siseneda. Linnakse tänavad on kohati alla 2m laiad ja kohati tundub, et oled kui keskajas tagasi. Veini müüakse otse vaadist , keeratake kraan lahti ja lastakse sulle paar liitrit plastpudelisse. Kui vein liiga lurr peaks tunduma siis alati on olemas crapa.
Peale lõunat mõnulesime kohalikus rannas ja ajasime kaljude vahel mereelukaid taga. Ühel hetkel oli kogu kamp kobaras ühe kivi ümber krabi taga ajamas ja asi hakkas ka kohalikele huvi tekitama, eks ta naljakas vaatepilt oli tõesti. Õhtul külastasime jälle tuttavat pitsarestot , peremees oli nii meelitatud , et tegi meie eelmise päeva suure laua teisest kundetest tühjaks ja paigutas meid parima koha peale istuma. Hiljem sooritasid Otslad hulgiostu rannatarvete lavkast, kõik said omale kummipastlad jalga, Erikat võib nüüd näha Meremõisas edaspidi oranzide pasteldega uitamas. Õhtul tuli aga hull väsimus peale ja kukusime pea ühel ajal kõik ära.
Gps andmed :sõidetud 86 km, autos 1h 56m , keskkiirus 49,4 ja max kiirus 90,9km/h