laupäev, 4. september 2010

Kokkuvõte Sloveenia reisist 20.08 – 30.08.2010

Annika :
Eestisse tagasi saabus meie suur pere 30.08.2010 õhtuks. Muidugi saabumise momendiks oli lõpuks korralik uni ikka saabunud,sest öised tudumised meil bussis olid olematud. Eriti viimasel ööl kus alguses tuli tõeline võitlus unega maha pidada, et mitte juhi kõrval magama jääda. Õnneks üks tanklas tehtud peatus andis kohvi näol turgutust, siis vedas ikka hommikuni kuidagi välja. Poola läbimimine on ikka omamoodi teadus, selle lühendamiseks on vaja uut teostust. Kui saabus moment,et uinuda oli muidugi uni teinud sellise pöörde,et lihtsalt ei jäänud magama. Mitme üritamise näol sai üks väike tukastus tehtud.
Lõpuks kui maja ees oma kotid ja kompsud tuppa sai tassitud,siis tuhlasin vaid vajalikud üllatused välja,sest rohkemaks ei olnud jaksu ja tahtmist.
Kodus on küll hea olla,aga ikkagi nii kahju,et see kõik ilus ja võrratu nii kiiresti läbi sai. Muidugi tuleb tänada neid peasüüdlasi Katrinit ja Ragnarit, kes sellesse reisi mind kaasa haarasid, sest see ikka oli tõeline puhkus. Aga sellest puhkusest tahaks taastuda ka seal mägede vahel, et hommikuti nokiks veidi tööd teha ja siis läheks lihtsalt loodusesse. Paraku on kiirelt argipäev taas käes ikka siin Eestimaal.
Tänan muidugi kõiki oma reisikaaslasi, sest Teiega koos oli tore. Sellest suurest perest siis jäänud mõned killud,mida siin argipäevases Eestis paljud ei mõista ja polegi neil vaja mõista.
Aga kindel on see,et ma tahan sinna veel kunagi tagasi saada, see vist on mägede kutse,et kes sinna astub, see tahab sinna ikka ja jälle.


Anti, Erika ja Mattias :

Suur tunnustus ja tänu Teile reisi korraldamise eest, sest Teie selle kallal kõige rohkem vaeva nägite ja reisi võib iigati kordaläinuks lugeda. Kahjuks sellist kirjaniku annet nagu Teil mul kahjuks pole, no vahel võib ju luuavarrest ka pauk tulla ;-) aga see nõuaks keskendumist ja palju aega, nii-et ma parema meelega ei hakkaks üldse üritamagi...


Terje ja Joonas :

Kokkuvõtlikult võiks öelda:
Kui seda Poolat ees ei oleks, siis võiks sõita igale poole Euroopasse. Kuna minu viimased bussisõidud sinnakanti jäävad umbes viieteist aasta tagusesse aega, siis oli see kogemus üsnagi ära tuhmunud. Siis sai, tõsi küll, sõidetud suurema seltskonna ja bussiga, oldud sai tublisti noorem ja joogiks oli kaasas tubli kogus viina ja "Mehu-Kattit" /olid sellised helged ajad/. On käidud ka autoga Saksamaa vahet, aga selline väikese bussiga sõitmise kogemus tuli alles nüüd selle reisiga ja ka nii mõnedki maad said nüüd esmakordselt läbitud. Peab tunnistama, et mõned "kriitilised momendid"/mis tegelikult väga kriitilised muidugi ei olnud/ minu jaoks reisi jooksul esinesid. Enda jaoks ja endast tegin mõned järeldused /jätan need enda teada/. Olulisim on aga hoopis see, et kui praegu /ja kindlasti ka edaspidi/ filmitud kaadreid vaatan, eriti meie sealset elupaika ja muidugi ka neid suurepäraseid vaateid, mis meid pidevalt ümbritsesid, siis tuleb soe tunne südamesse. Tahaks veel.. kindlasti korra Ljubljanasse, mis oma öise meluga väga kifti mulje jätttis, aga samas liiga põgusaks jäi. Samuti jääb kripeldama nägemata /Ljubljanast ida poole jääv/ osa osa Sloveeniast. On selline väiksest Eestist veel poole väiksem maa, kuhu läheks võimalusel iga kell tagasi.


Katrin, Ragnar ja Della :

Ühiselt Sloveeniasse reisida sai alguse pärast meie kevadist Sloveenia külastust. Vallutamata Krn jäi hinge kripeldama ning olles ise armunud Sloveeniasse , nakatasime oma sõpru ideega, et võiksime kõik ühiselt külastada, tutvustada, avastada seda pisikest üllatustemaad.
Ettevalmistused võtsid üsna pika aja . Alustuseks oli vaja leida sobiv buss – piisavalt mugav, turvaline ja sobiv 9 inimesele. Parimaks variandiks kujunes Tartu firma OÜ Rendibuss Volkswagen Crafter .
Bussiga ühiselt sõitmine oli esmakordne kogemus meile kõigile. Juhtide arvamus kujunes lõpuks ühiseks – vahetustega sõit andis võimaluse vahepeal puhata ning kokkuvõttes polnud selline variant sugugi halb. Läbisime tänu sellele ka vahemaa kiiremini kui sõiduautoga. Lisaks kohal olles jagatud päevad roolikeerajate vahel ,andis võimaluse nii ühel kui teisel ülepäeva reisi mõnusamalt võtta.
Bussis kaasreisijatel ehk nii mugav ja lõbus polnud. Paratamatult jääb selg kangeks. Bussi suurus võimaldas vahepeal püsti olla ning selga sirutada – seega tegelikult kõige hullemaks kogemuseks sellest ei kujunenud. Hea on bussiga reisides ka pagasi paigutamise võimalus ja selle suurus. Buss pidas meie mägiteed kenasti vastu, peale rehvide vahetust, tagumiseotsa kolisemise ja kõrisemise sai buss kõigele vaatamata meile armsaks ja toredaks kaaslaseks.
Majutus Sloveenias- nii üllatav kui see ka pole, on Sloveenia väga popp koht turistide seas ja paar kuud enne reisi planeerimist selgus, et enamus majutusi on juba paar kuud ette broneeritud . Ka meie sõbral Eduardil oli maja kinni, Zlatkol samuti vaba vaid ülemine korrus. Hoogsalt läbi tuhnides Krni mäe läheduses olevad külakesed – leidsime vabad toakesed Monika juures. Broneerisime ning olime täitsa rahul seni kuni selgus, et Monika maja läheduses asub suur kirik suurte kelladega. Samal hetkel tegi ka Zlatko meile suurepärase pakkumise – mis tähendas kolme ööd kitsamate oludega olemist ( kaks perekonda ööbivad ühes toas) ning hiljem saame ka alumise korruse ja ruumi on kõigile lahedalt käes . Nii lõpuks lahenes ka majutuse probleem ning Monikale kahjutundega suurtele kelladele vihjates loobusime tema kenast öömajast.
Kohal olles ei kujuneks reis sisutuks edasi-tagasi sõitmiseks mägiteedel – pidin lugema ja uurima erinevate foorumite abil parimad vaatamisväärsused ning lõpuks need ka ühildama meie reisiteekonnaga et igal sammul oleks midagi vaadata ja teha. Nõnda tegingi kogu Sloveenia kohta märkmeid, mida mul on kokku kuhjatud 75 lehele. Hea materjal, mida kindlasti täiendan ja parandan Sloveeniast võetud materjalide abil.
Sellisel reisil tuleb pakkuda kõigile natuke midagi ja võimaldada ka omaette olemist ning kõik, mis lisaks - on boonuseks. Sellel reisil üllatas Sloveenia meid ilmaga . Oli tõeliselt kuum ja päikseline. Sekka ka vihma ja äikest ning ühel hommikul/õhtul ka karget sügishõngu.
Kindlasti tahaks uuesti sattuda Ljubljana Pimedate Ööde Festivalile, veelkord sattuda Aadria mere äärsetesse linnadesse, vallutada mõni kõrgem mägi , äkki õnnestub ka Triglavi otsa ronida? Vapustav on ka Škocjan koobas. Tahaks sattuda Sloveeniasse kunagi ka talvel – suusakeskused tunduvad põnevad ja õhtul väsinuna termaalbasseinides vedeleda oleks omamoodi kogemus.
Reisi algus – start Laulasmaalt 08.30, Tallinnast kell 10.00, Läti piir kell 11.50, Leedu piir 15.17, Poola piir 19.00
Reisi algus kell 12.00 Kobaritest suunaga Tallinna poole kestab kokku 30 tundi.
Sloveenia on poole väiksem kui Eesti ja vahemaad tunduvad väga lühikesed . Tuleb siiski arvestada, et nende lühikeste vahemaade läbimiseks kulub tohutu aeg. Eriti kui elada Julia Alpides....mägiteed keerutavad päris korralikult. Tänaseks olemegi Sloveenias käinud vaid läänes ( Julia Alpid koos Bledi ümbrusega alla Portorozini välja ning pisike põige Ljubljanas). Korra oleme kesk – ja lõuna- Sloveeniat näinud kiirteel kihutades, kuid see ei anna õigust öelda, et oleme Sloveeniat ka sellest küljest näinud.
Sloveenia on tõesti väike paradiis – siin on kõike ja kõigile midagi!
Ja kallid reisikaaslased - suur suur aitäh teile kõige eest ! Järgmine aasta kordame!?

Triglav ootab vallutamist! Aeg on hakata trenni tegema ja varustust muretsema ( telgid, magamiskotid, kiivrid ja termosed) !

reede, 3. september 2010

Pühapäev - Katrini jutuke

Pühapäev – käes aeg kus jätame selleks korraks hüvasti Sloveeniaga.


Pakime asju ja kirume, et neid nii palju on. Ühest siia tulnud kohvrist on paisunud kaks ning vahepeal tekib kahtlus kas kõik ikka bussi ära mahub. Jättes teised veel pakkima, lähme Annika, Ragnari ja Dellaga jõe äärde.Lihtsalt kaome jalust ning laseme ülejäänud rahval rahulikult oma kohvrite täitmisega tegeleda.

Jõgi hakkab vaikselt võtma helesinist tooni, päike paistab , tuul paitab põski. Üle pea lendab pisike lennuk ning kuskil määgivad lambad. Hinge poeb väikene kurbus kuid teadmine, et kunagi ehk tuleme ikkagi siia tagasi , ei lase kurbusel oma tuju rikkuda.
Tagasi apartemendis näeme, et Zlatko oma abikaasaga on kohal. Hakkame klaarima arveid ning endiselt käib kibekiire pakkimine. Vahepeal aga selgub, et Annika on oma mobiiltelefoni kuhugi poetanud. Otsime, otsime aga telefoni pole. Annika nägu muutub üha tõsisemaks ja tõsisemaks. Meiegi näod muutuvad murelikuks ning oleme juba nõus kogu pakilasu bussist maha tõstma – Annika varandus asub pagasi alumisel korrusel. Enne kui otsustava sammu ettevõtame ning kogu laadungit ümbertõstma asume, võtab Annika ratta ning asub meie hommikust jalutusrada uuesti läbima.

Seni kui telefoni otsingud vabas looduses kestavad, pakime meie veel viimaseid kohvreid, käime läbi maja kõik nurgad – muide Annika telefoni leidsime diivanipadja vahelt ka üles. Anname maja üle kahjudeta ning loodame, et Zlatko võtab meid tulevikus ikka ja jälle rõõmsalt vastu.
Rattaretkelt saabuv Annika särab hääde uudiste käes, Zlatko naabrimees klõpsutab meie fotokatega ühispilte teha . Zlatkol on üks palve – kui koju oleme jõudnud, andku me talle ka teada, et kõik on ok! Nii armas ju temast!

Lahkudes tuleb välja, et osa meie reisiseltskonnast pole kaupuste külastusest veel isu täis saanud. Erika tahab kindlasti saada külmkapimagnetit. Selge – meie kodutee tuleb siiruviiruline ning esimene peatus – Kobarid. Kontrollaeg paigas ning seltskond koduteel olijaid kappavad linnas oma suunas. Aga hea nali – pühapäeval ei ole mitte ükski pood avatud! Õnneks on avatud turistidele mõeldud infopunktid kus vähemalt turistinänn olemas – Erika sai lambamagneti võrra rikkamaks . Meie aga vaimustusime Sloveenia särkidest – seega vabanesime oma viimasest sularahast. Kahjuks särkidest jäi puudu . Teele ettejääv Bovec annab lootust, et kogu meie setskond käib Eestis ringi Sloveenia toredate T-särkidega. Poppi särki ei leidu ka siin Bovecis.
Nüüd siis aitab poodlemisest ning keskendume sõidule,aeg-ajalt pissipeatused ning vahel sekka ka söögipeatused. Päevast saab õhtu, õhtust saab öö. Lapsed magavad või vähemalt üritavad tukkuda. Annika on tubli kaaslane autojuhile. Ühel hetkel ( temalegi kippus unemati silma)soovides vahetada istekohta ning lõpuks ka ise puhkama asuda – jääb paraku tema soov hääleks kõrbes. Kogu seltskond on unemati/kati vangis. Ja ega ta siis kasutamata seda võimalust ei jäta – jäädvustab meid mõnuga, lastes fotokal välkuda – nii mõnigi meist hiljem arvas, et Anti roolis olles kihutas ning kiiruskaamerad muudkui välkusid ja välkusid....

Esimeste päikesekiirtega, elavneb ka seltskond. Vahetuvad juhid, vabaneb ka Annika. Kahjuks on üleväsimus peletanud võime magada – nõnda silmad punased jälgib autojuhi taga istudes endiselt teed ning lõpuks imestame kõik, et ikka veel Annika ei puhka!
Kuskil Leedus teeme peatuse ja sööme maitsva hommikusöögi. Tellitud omlett, pannkoogid on maitsvad, kohvi väga hea. Kahjuks Ragnari tellitud hakklihaga pannkoogid sisaldavad keedetud muna – jääb minu rõõmuks ka need hävitada.
Leedu jääb kaugele, Lätigi möödub ruttu ning olemegi Eestis – õnnelikult ja tervelt tagasi!