esmaspäev, 15. august 2011

Elektripingeliinide pallid


Vastus Taavile, mis on viinud temalt une!



Nimetatakse „ atmosfääri markeriks“ ehk kasutatakse liinidel, eelkõige tähelepaneku eesmärgil. Markerid võivad olla erinevat kuju ehk pallid, silindrid jne.

Suurus ja värv
Tähistus – tähistatkse kui elektriliin ( õhuliin) ületab kanjonid, järved, jõed ning nende suurus peab olema vähemalt 91 cm. ( lennumasinast kanjoni, jõgede, järvede kohal olles on liinid täiesti nähtamatud).

Väiksemad kui 51 cm on lubatud elektriliinidele , mis asuvad 15 m kõrgusel maapinnast ning asub 458 m lennuvälja maandumisraja otsast.

Iga marker ( pallike) peab olema tähistatud vastavalt lennunduse nõuetele – oranz, valge või kollane.


Rajatised:
pikkus - markerid( pallid) tuleb paigaldada võrdse 61 m vahega. Peab olema paigaldatud kõige tähtsamatesse kohtadesse ( lennuraja otsad jne) ning paigaltatud kõige kõrgema liinile ( traadile).
Kui on rohkem kõrgeid liine – tuleb markerid paigaldada vaheldumisi pikki traati – vahemaal naaberliini markerid vastavad standardile ( 61 m) - see meetod võimaldab kaalu ning tuule koormustegureid laiali jagada.

Muster:
Vahelduv värviskeem annab parima nähtavuse. Lennunduse puhul tähistatakse vaheldumisi oranz, valge, kollane. Tavaliselt paigutatakse oranz iga rea lõppu ja vahe on korrigeeritud ( ei tohi ületada 61 m) ning mahutab kaks markerit. Kui on vähem kui neli markerit kasutusel – peavad kõik markerid olema oranzid.
Tuulekoridoris on markerid suurepärased tasakaalustajad ning nende paigaldamine väldib juhtmete kokkupõrkumist.

Signaliseerivad pallid – paigaldatakse lindude kokkupõrkeohu tõttu liinidele.
Marekrid on piksejuhtmeteks – ehk tagavad ohutuse liinidies äikse korral.
Maanteede kohal tähistatavad markerid on eelkõige punased, valged ( kuid on kõik värvid lubatud) ning paigaldatakse (elektriliinid, mis ületavad sõiduteed) markerid - eelkõige kraanadele.

Püüame leida igale küsimusele vastuse!

reede, 12. august 2011

Kokkuvõte 2011

Rando, Kairit, Elis

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et oleme sõnatud - seega sellega justnagu olekski kõik öeldud …
Aga kuna kokkulepitud sai, et igaüks proovib vähemalt paar lauset kirjutada, siis teeme seda meiegi.
Eelkõige tahaksime tänada matka organiseerijaid/eestvedajaid Ragnarit ja Katrinit - AITÄH !!! Samuti suured tänud kõigile teistele reisikaaslastele - Teiega läheks teinekordki "luurele".
Sloveenia - kui me ei peakski sinna mingil põhjusel enam kunagi sattuma, siis on meil vähemalt olemas lummav mälestus sellest maast. Need mäed - vaade nendelt ja nendele - see ei unune iial. Öine kõueilm ja pilvede tekkiminepeale sadu - see kõik väärib nägemist.

Siinkohal soovitame julgelt kõigile matkajatele - minge ja vaadakeoma silmaga. Sloveenial on tõepoolest seiklejale palju pakkuda ja suure tõenäolisusega ei ole kellelgi kunagi võimalik selles maas pettuda.

Marge, Janek, Oliver
Marge -
Paar päeva enne reisi ma tundsin tõelist reisipalavikku. Imestasin isegi, sest tavaliselt olen ma suht külma kõhuga.
Mõtlesin, mis mind nii ärevaks teeb? See ei olnud halb ärevus, pigem põnevuse-kõheduse segu. Ilmselt oli see tingitud sellest, et kaheks nädalaks hüppasin ma tundmatusse vette nii mitmeski mõttes, esiteks sõitsin reiside inimestega keda ma ainult mõned korrad näinud olin, tundmiseks ei saa seda ju pidada ja teiseks oli väike ärevus selle pika autosõidu ees. Siiani on me kõige pikem sõit olnud Leetu.

Kuni Leeduni oli kõik tuttav-rahulik.POOLAST alates oli minu jaoks täiestu uus maailm. Kuna ma olin enne sõitu kuulnud igasugu lugusid Poola liiklusest, siis olin oma arust end kõige hullemaks ettevalmistanud!

rmapõlgav liikumisviis nende rekkade vahel
Tulnukas. Korra jõudsin juba mõelda, et kellele vendadest ma oma kassi oleksin pidanud pärandama ja korterivõtmeid ju sugulastele ei jätnudki... Keelt näitav Aga inimene harjub kõigega.
Liikluses ei olnud midagi üllatavat. Mis aga oli täiesti pöörane-meie su
Esimene vau hetk saabus minu jaoks siis kui enne Poola piiri, sellel Ameerika mägesid meenutavalt teelõigul hakkasid eemalt paistma Tatrad, läbi paksu udu. See pilt mulle meeldis ja andis märku, et tulemas on hoopis teistsugune tee.
Ja nii oligi- mida kaugemale seda kaunimaks!

Mulle väga meeldis ööpimeduses sihtkohta jõudmine. Vürtsi lisas ilm, nagu põnevusfilmis. Väga oleks tahtnud näha seda teed Itaaliast Sloveeniani ka valges aga ehk kunagi õnnestub.

Alpide äike pakkus vaatemängu, mäed mõjusid sel ööl eriti võimsatena!

Üks päevi mida ma väga ootasin oli muidugi Veneetsia. See linn oli nagu kokteil, mis koosnes
kultuurilembesest ja üleolevast suhtumisest, mis vürtsitatud lärmaka temperamendiga.Hoolimata kõigest oli selles linnas ikkagi mingi lumm ja ta oli peaagu täpselt selline nagu ma seda ka ette kujutasin.Nüüd saan oma unistuste listis Veneetsia taha kirjutada TEHTUD-28.07.2011 Naeratus
Sloveenia jälle oli maa mida ma kuidagi ette kujutada ei osanud. Ma olin näinud Teie pere eelmise reisi videot, pilte ja kuulnud palju häid sõnu aga pilti minu pähe ei tekkinud! Ma ei olnud enne näinud mägesid oma silmaga. Ei olnud kunagi unistanud ühegi suure mäe tippu ronimisest! Hingelt olen vist rohkem mere kui mäe inimene. Aga nüüd ma mõistan küll, mis vägi sunnib endale selga upitama hirmrasket seljakotti ja sinna üles teele asuma! Ju seal ikka mingi vägi on, mis paneb inimesed niimoodi tegutsema - eluga riskides, viimast jõudu kokku võttes, ronima sinna kõrgele üles ainult selleks, et alla vaadata, ilusa vaate pärast Silmapilgutus Mine sa tea, järsku lähen isegi...
Nüüd aga soovitan kõigile oma tuttavatele sinna minna, sest Sloveenia jättis mulle, ristivastupidiselt Veneetsiale, sellise mõnusalt hubase-sooja tunde. Täpselt nagu tema asukohtki-Juliaana alpide kaitsvate "müüride" vahel, mõjusid inimesed ja külad kuidagi turvaliselt. Nüüd ei pane mind üldse imestama see, kui Eurovisiooni lauluvõistlusel Sloveenia annab Horvaatiale ja need omakorda oma naabermaadele punkte - naabrid(omad) peavad kokku hoidma! Selline suhtumine tuli igal sammul välja ja sellist suhtumist ma ise ka väga hindan!
Kui lahkudes jääb hinge selline magus valu, siis järelikult kõik on õnnestunud nii nagu peab. Ja nii ma ka tundsin kui me Sloveeniast lahkusime. Nuttev nägu
Horvaatia oli teine soe maa kuhu mul on õnnestunud sattuda. Sinine Aadria meri, aias jalgtee kohal kasvavad kiivid!! Kuum ilm! Mida veel võiks tahta! Kuumast ilmast hoolimata jäi kuumem tunne südamesse siiski Sloveeniast.
Tagasiteel ei tundud enam kõhedust kiirtee ees, kodutee on alati lühem, vähemalt minu arust.
Kodust peab aeg-ajalt kaugele saama! Palju asju näeb distantsilt selgematena!
Katrin ja Ragnar! Suur tänu, et meid kutsusite! Aitäh,et tutvustasite meile sellist imelist maad nagu Sloveenia! Veetsime tõeliselt emotsioonide rohked kaks nädalat!
Oli tore tuttavaks saada Rando,Elise,Kairiti ja Taaviga.
P.S. Peterburi mnt 110 sõita oli tõeline piin. Ja seda räägin mina-omast arust väga korralik liiklejaKeelt näitavKes oleks seda uskunud!
Palju tervisi Teie perele! Ja ikka seda särtsu, mis ka teisi nakatab!
Janek -
4:30. Telefon hakkab äratust laulma. Keha protesteerib iga oma rakuga pealesunnitud ärkamise vastu, seda enam, et eelnev uni on enam kui napiks jäänud – peas keerlevad mõtted on meeled valla lasknud alles kella kahe paiku öösel. Voodist üles, pesema, kohv tulele, paar suutäit võileiba mida tuleb poolvägisi kurgust alla suruda ning viimane pilk eile õhtul kokkupakitud kohvritele. Keha arvab endiselt, et taolisel kellaajal ülestõusmine on lollus jumal teab mitmendas astmes – mõte ei tööta üldse ning käed-jalad oleks nagu vatiga ümbritsetud. Õnneks lööb kohvrite neljandalt korruselt autosse tassimine olemise klaarimaks ning rooli saab istuda juba enam-vähem selge peaga. Mis ees ootab, on veel teadmata. Selge on ainult see, et lähema kahe päeva jooksul peame maha sõitma üle kahe tuhande kilomeetri.

Kuni Poolani on sõit üsna rutiinne. Vahetame vahepeal Margega kohti, kes Lätis sadakond kilomeetrit enda peale võtab. Üksluist teekonda aitavad lõbusamaks muuta viktoriiniküsimused, mida läbi raadiosaatjate üksteisele esitatakse. Kuna kõrv on lällarite kahiseva-ragiseva häälega veel üsna harjumatu, kulub küsimustest arusaamiseks kohati rohkemgi aega kui vastuste leidmiseks.Mõned söömis-, tankimis-, jalasirutus- ja pissipeatused ning ongi käes Poola piir. Selle taga tuleb unustada kõik, mis liiklusreeglite kohta kunagi õpitud sai. Siinsed reeglid on väga lihtsad – mistahes sõiduki juhil on kohustus kõikidele eessõitvatele autodele esimesel võimalusel oma tagatulesid demonstreerida, vältides sealjuures vastusõitvaid rekkaid mis püüavad selle püha ürituse läbiviimist kogu oma neljakümnetonnise massiga takistada. Ettejuhtuvad liiklusmärgid on mõeldud ennekõike teeäärte kaunistamiseks ning on parimal juhul üksnes soovitusliku iseloomuga. Liiklusvoolu reguleerimine on usaldatud kariloomade ning poola talumeeste kätte kes oma traktorite või kombainidega kaelakuti keset maanteed jalutavad. Kõik see kokku tundub parasjagu sürrealistlik, meenutades kõige rohkem ehk “Need for Speed”-i või mõnd analoogset videomängu. Ragnar sööstab edasijõudnud mängijana kõhklematult mööda rada edasi, meie Randoga üritame algajatena tema kannul püsida. Peale pikki ponnistusi ning vahepeal äramagatud ööd premeeritakse meid aga järgmisele levelile – ehk siis Slovakkiat, Austriat ja Itaaliat ühendavale kiirteele sattumisega. Level 2 reeglid on tagatulede näitamise osas samad, selle olulise vahega, et vastutulevate rekkade asemel tuleb nüüd hoiduda selja tagant ründavate sõidu- ja sportautode eest. Rallimäng õnnestub aga võiduka lõpuni mängida ning Itaalia piirile jõuame ettearvatult teise päeva hilisõhtuks.
Katrini pealeloetud hoiatussõnad Itaalia autostrada'lt mahakeeramisel mõjusid pimeduse, vihma ning mägedest kerkiva udu taustal küll veidi õõvastavalt, ent üsna pea saime veenduda, et pole nendel kitsastel mägiteedel niiväga häda midagi. Väike sümboolne peatus Sloveenia piiril ning juba vähem kui tunni pärast olemegi oma uues kodus. Kohalikud olid meie saabumise ajaks tellinud vaatemängulise äikese, mis ümbritsevaid mägesid ikka ja jälle tontliku valgusega üle kallas.
Kõigest mida Sloveenias käies nähtud ja kogetud sai siin rääkida ei jõua – sellest võiks vabalt pika raamatu kirjutada. Mainiks eraldi ära vaid selle, et üks minu lootusi – näha “tõelisi” teravatipulisi lumiseid mägesid, mitte ainult Munamäe-stiilis metsaga kaetud kupleid – sai täidetud. Veelgi enam: tänu Kanini mäele ehitatud köisraudteele õnnestus meil lausa kahel korral rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusel ära käia. Pilti mis sellise mäe otsas avaneb, peab ise nägema, fotoaparaadi objektiiv jääb selle kirjeldamisega hätta.
Sloveenias ringi liikudes hakkas koheselt silma sealsete inimeste soojus ja abivalmidus. Kohalik rahvas on väga ühtehoidev ja võõrastesse suhtumine on kõige selle juures lausa harjumatult lahke. Tundus küll, et sloveenid on külalistest alati huvitatud ning teevad omalt poolt kõik selleks, et need seal end võimalikult koduselt tunneks.
Üks reisi oodatuimatest kohtadest – Veneetsia mõjus Sloveenia kõrval aga juba tõelise kontrastina. Jah, Itaalia ei tundu kaugeltki nii rahulik ja kodune, pigem on sealne räpasus, asjade ligadi-logadi olek ja inimeste närvilisus flegmaatilisele põhjamaalasele lausa koormav. Samas on Veneetsia aga igal juhul vaatamist väärt ning seal tehtud paadiekskursioon (vabandust, taksosõit ;) ) oli kindlasti üks kogu reisi eredamaid hetki. Itaaliast pärinesid aga ka reisi kõhedaimad elamused – nii napp pääsemine ahelkokkupõrkest kiirteel kui kohalike politseinike tont teab millest tingitud huvi meie tagasihoidlike isikute vastu olid asjad, mida lausa igapäevaselt kogeda ei tahaks.
Sloveeniaga hüvasti jättes oli tunne nagu hakkaks teist korda kodust lahkuma. Igatsust Eesti järele polnud tolleks hetkeks küll veel tekkinud.
Ka Horvaatias ringi liikudes oli Sloveeniaga võrreldes hoopis rohkem välismaa tunnet sees. Muljet aitasid süvendada “tõeline” riigipiir (kus küll dokumentide kontrolli enam kui pealiskaudselt suhtuti), eksootilise nimega raha ning siin-seal kasvavad palmid. Ent kuigi Horvaatia oli oma ereda päikese, sinise veega laguunide, luksusjahtide ning muljetavaldavate mägiste vaadetega pea sajaprotsendilises vastavuses keskmise eestlase arusaamaga lõunamaisest puhkusest, tekkis juba esimesel õhtul reisiväsimus ning tunne, et tahaks siit ära minna. Kuhugi rahulikumasse kohta, olgu selleks Sloveenia või siis juba Eesti.
Tagasisõit jagunes lühikeseks etapiks Horvaatiast läbi Ungari Slovakkiasse, mida viimase peal kiirteed veelgi lühemaks aitasid muuta, ning paaaaaaaaaaaaaalju pikemaks otsaks Slovakkiast Eestisse. Esialgu polnud veel kindel, kas tuleb Leedus veel üks öö lisaks veeta või suudame selle maa siiski ühekorraga ära sõita..
Öö Slovakkias Prešovi nimelises linnas möödus rahulikult – rändajate kaitsepühak näitas peale väikest kõhklust näpuga “penzion”-i nime kandva, ent seest enam kui korraliku hotelli mõõtu majutusasutuse peale. Uni maitses hästi, hommikusöök veel paremini ning kella kümne paiku sai auto GPS-i sihtkohaks seatud Tallinn.
Jälle Poola ning juba tuttav Need for Speed videomäng. Seekord küll tunduvalt väiksema hasardiga kui paari nädala eest Sloveenia poole sõites. Endiselt on aga liiklust reguleerimas Poola talumehed, kes traktorid kenasti käevangus oma väikest õhtust jalutuskäiku teevad. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Leetu jõuame ajavahet arvestades järgmise päeva esimestel tundidel. Kaitsepühaku lahkus on otsa saanud ning osutatud motell erilist usaldust ei ärata. Üsna kiirelt võetakse vastu otsus Eesti suunas edasi sõita. Lennuki juhtimise võtab üle teine piloot Marge ning loo kirjutaja vajub kõrvalistmel umbmäärasesse poolunes-poolärkvel olekusse.
Vara-varajane hommik. Viimased peatused tankimisteks ja jalasirutusteks. Eesti piir. Pärnu. Magamata öö rammestusele lisaks hakkab hinges maad võtma kurbus, sest kogu see seiklus on nüüd kohe-kohe läbi saamas. Kernu kandis saavad Ragnari kaamerasse öeldud veel viimased sõnad ja siitmaalt lähevad meie autode teed juba lahku. Sloveenia reisist on saanud mälestus...
Aitäh kõikidele meie reisikaaslastele – tänu teile oli see sõit tõeliselt põnev ja meeldejääv. Aitäh Ragnari perele lahke kutse ning suure ettevalmistava töö eest.
Eesti ja Sloveenia on väikesed, kindlasti kohtume veel.

Taavi
Päris kindlasti oli minu jaoks tegemist ühe kõige lihtsama reisiga üldse. Reisibüroo Indiana Jones ja Co. töötas laitmatult. Ma ei pidanud pead vaevama, mida põnevat võiks päevaga ette võtta, sest Kati mahuka eeltööna tehtud agenda
oli piisavalt tihe, aga samas mitte kurnav.
Lisaks suurepärasele programmile hämmastas mind giidide duo Ragnari ja Kati põhjalikud teadmised Sloveenia kohta. Nende teadmistepagas andis ammendavaid vastused kõikidele küsimustele, mida kellegi aju genereerida suutis.
Välja arvatud muidugi üks küsimus, mis ei lase mul siiani uinuda : mis on ülemiste elektripingeliinide külge kinnitatavate pallide funktsioon? :)
Vähe sellest, et minu tegevuskava oli paigas, mind sõidutati kohale, ilma et ma ise oleksin pidanud kordagi barankat keerama. Kuigi ma olin ettevalmistunud rängaks sõiduks, sest Rando teatas, et tema suudab näiteks Tallinn-Pärnu maanteel
vähemalt iga 10.-ne kilomeetri taga kaks korda magama jääda, siis ei lasknud kaunid maastikuvaated ja hullunud hr. Jones (Ragnar), kelle jaoks oli ilmselgelt tegemist Pariis-Dakari ralli vahe-etapiga (keskmine kiirus 160 km/h ja seda valdavalt
90 km alas!), teda tukkumisele kontsentreeruda.
Neil üksikuil päevadel, mil ma Sloveenias/Itaalias autot pedaalides ise serpentiine mõõtsin, olid rohkem nagu atraktsiooni eest, mille eest eraldi maksma ei pidanudki...
Rääkimata tublist Margest, kes kokkas köögis ja tänu kellele puudusid mul mured ninaesise pärast.
Lisaks võrratule tiimile sain ma maitse suhu mägedest ja mägimatkamisest. Mul ei ole mõtet hakata heietama kiidulaulu mägede ilust ja võlust, sest minu aher sõnavara ei suuda ligilähedaseltki tekitada selliseid emotsioone, mida ma tundsin,
kui me matkasime Triglavile...
Teisest küljest on muidugi tegemist mõmmiteenega iseendale, sest kulgedes nüüd ringi meie kallil, aga väga lamedal kodumaal, tundub meie loodus kuidagi madal ja mõttetu...
Ma ehk ei osanud nautida neid Horvaatia betooniseid randu, aga mulle ei meenu meie reisist mitte ühtegi negatiivset kogemust.
Ma täiesti mõistan Ragnari Ja Kati Sloveeniasse emigreerumise soovi ja siis on ka üsna kindel, et hakkaksin teil seal vähemalt korra aastas külas käima...
Ma tahaksin teid kõiki tänada, et olete kinkinud mulle minu vaieldamatult ühe kõige aegade meeldivaima reisi.

Katrin, Ragnar, Carmen ja Della Melany
Olen mõistnud, et asjade eest, mis võiksid rõõmu pakkuda – saab maksta mitmeti : oma kogemuste, riski, teadmiste või rahaga. ....kuid, et elust mõnu tunda – tuleb osata raha eest midagi saada ning seda ka nautida. Kas see on võimalik....jah on - sest maailm on pagana hea ostukeskus ja valikut jagub.
Mul on hea meel, et meie ajastus ei ole vale - „ me teeme seda kunagi hiljem“- on ju ütlus, mis viib meie unistused koos meiega hauda kaasa – on saanud ninanipsu.
Me teeme seda nüüd ja kohe!!!
Juba ongi nädal möödas, ongi käes argipäev! Paraku oleme mõtetes endiselt Sloveenias, tabame end fotosi lehitsemas ja vargsi loodame, et kunagi ehk oleme jälle seal – oma rõõmude ja muredega.
Ja meil olid vaid rõõmud. Ilm näitas esimestel päevadel oma tujukat nägu ning pidime reisikavas palju muudatusi tegema – nii jäigi nägemata Piran – imeilus romantiline linnake Aadria mere ääres ( mulle meeldib rohkem kui Veneetsia), Lipizzander hobused - hispaaniast pärit uhke valge hobune, mis aretati Napoli ja Araabia tõuhobustega, esimene asukoht Lipizza on andnud sellele Euroopa esimesele kultuurtõule nime.....
Ometi jõudsime palju. Ja meeskond oli tore. Ning lapsed olid vaprad ja tublid!
Janek, Marge ja Oliver -teie pere oli kui ookeanil balansseeriv laev , kes suutis kõikumatult hoida meid kursil ning aeg ajalt tabavate kommentaaridega vürstitada veelgi kuldsemaid hetki. Väikesed üllatused – mis suuri tegusid ning tundeid tekitasid – see on teie firmamärk!
Taavi – värvikas, muheda ütlemisega mees, kes jõudis igale poole.....vahel „päästerõngast“ vajades, suutis võitjana rühkida ikka kaugemale ja kaugemale. Tasakaalukalt diplomaatiline kuju, kellel sisemine tuluke suutis mõnedki korrad eredalt põlema süttida.Seljakotti pakiks sulle hulga mägede kogemusi ja siis vallutaksime koos kõik kõrgemad tipud.
Kairit, Rando, Elis – nagu lõheroosa vesiroos, kes vihmapisara sällerduses päikest nautis, sama kiiresti end kaotas“ahvatluste“ küüsi ning ise osavalt kahvaga pinnale tõmmates, et ennast veelgi kindlamalt tunda. Maailm on positiivne paik ning andsite positiivset ellusuhtumist ka kõige väsitavamatel hetkedel. Pakiks teilegi mägikotti uued väljundid “ mäeklubi“ liitumise näol ning maailma tipud oleksid peagi alistatud.
Me täname teid siiralt ! Tegelikult - mul jääb puudu sõnadest, et teid tänada! Teiega oli väga tore!!!
Katrin ja Ragnar



Killuke uudised 20.juuli - 30 juuli. 2011 - Sloveenia

Maavärinad

Suurim maavärin oli 2,9 magnituuti ning 19. km Trzicas, 2,1 magnituuti Gemone del Friuli





Neljapäev ( 21.juuli), kell 9.14, Krnica, Kranskja Gora ründas lehm mägironijaid. Mägironijad saavad esmaabi.
Neljapäev ( 21. juuli) kell 15.32 Kredarica mägimajast laskudes vigastab mägironija pahkluu.
Reede ( 22. juuli) kell 9.11 maanteel üle piirde sõites ( Bovec), kukkus „kuristikku“. Tuletõrjujad päästsid redelit kasutades prantsusmaa kodaniku ning toimetasid haiglasse.
Reede (22. Juuli) kell 13.50 libises Kredarica mägionni ligidal alla mägironija, kes sai surma.
Keskpäeval hukkus 66 aastane mees. Õnnetus juhtus, kui mägironija kaldus matkarajalt kõrvale.
Laupäev ( 23. Juuli) kell 16.11 kukub mägironija Bohinji seitsme järve matkateel. Põlveluu murd.
Laupäev ( 23. juuli) kell 16.40 sõidab mootorrattur Bovecis ( see tee itaaliast- sloveeniasse, ilus mägijärv jne) üle piirde ning kukub alla. Tuletõrjujad päästavad sakslase.
Prisojnik( Kanin) – 46-aastane mägironija libiseb ning hukkub.
Teisipäev ( 26. Juuli) kell 14:37 vigastab mägironija pahkluud.( Krankja Gora)
Teisipäev ( 26. Juuli) kell 16:53 eksisid kolm mägironijat ning kaks last Vogel mäestikus (Bohinj).
Teisipäeval ( 26. Juuli) Vogel, Bohinj – mägironijal tekkis terviseprobleem. Päästjad sõitsid köisraudteega ülemisse jaama ning toimetasid infarkti kahtlusega mehe alla)
Reedel(29. Juuli ) Bovec – saksa kodanikku nõelasid mesilased. Tugevate allergilistele nähtudele, transporditi mägironija Bovecisse.
Laupäev ( 30.juuli) Brnik mägi - 4 Poola mägironijat püüdsid öö läbi ületada harja ning energia ammendumise ning raske maastku tõttu ei suutnud laskuda.
Laupäev (30. juuli ) kell 14:55 tuli teade lennuväljalt ,et saksa turist liigub ( lendab langevarjuga) Kobarite suunas.
Langevarjur kõnedele ei vasta, teavitati kiirabile. Politsei asus otsima ning leidis kadunud isiku keskaheliku Kobarite ja Boveci ligidal( puu otsas rippumas), lennujaama vahetuses ning maandunud ohutult.Niivõrd kui võrd :-)
Pühapäev (31 Juuli )Kranjska Gora
Kell 13:24 mägironija on murdnud käeluu.
Pühapäev (31 Juuli ) Radovljica
Kell 18:19 kukkus alla ligipääsmatu maastikus mägironija ning sai vigastada
Kolm Poola kodanikku, kaks meest ( 33 a ja 37 a) ja naine ( 48a) uppusid Bovecis. Naisterahvas libises jõkke ning mehed ruttasid talle appi – paraku uppusid kõik.
Väike Giant Novo Mestos
Renault 4 - tähistab oma viiekümnendat aastapäeva. ( siiani toodetakse haagissuvilaid Adria, mudelid R5 ja Clio.) Renault plaanis Renault 4 ja 16 TS tootmist Ikaruse tehases, mis tootis autobusse ja asus Ljubljanas. Renault 4 oli endises Jugoslaavias väga populaarne ja sai endale nime "Katrca" (Catherine).
Austria – Sloveenia tunnel
Austria tahab kehtestada keelu – sulgeda tunnel nädalavahetuseks veoautodele suvel turismihooajaks. See tähendaks,et 150 sloveenia veoauto pääsematust koju. Sloveenlased peavad seda täielikuks lollitamiseks sest antud keeld pikendab vaid veoautode suurt liikumist peale nädalavahetust ,sest Sloveenias on juba üldine nädalavahetuse „veoautode sõidukeeld“ aastaringselt, kus keelatakse veoautode liikumine laupäeval kella 08.00 kuni pühapäeva kella 22.00-ni.

Meie teekond Volarjeni ( autoriks tubli Marge)
21.juuli
kell 8.23 ületasime Läti piiri
kell 11.25 ületame Läti-Leedu piiri

kell 13.29 sõime Leedus lõunat, jätkame sõitu

kell 16.01 Ületame Leedu-Poola piiri


22.juuli
kell 8.26 lahkume Poolast Sloveenia poole

kell 12.40 ületame Poola- Tsehhi piiri

kell 13.15 ületame Tsehhi-Slovakkia

kell17.13 ületame Slovakia-Austria piiri

kell22.06 ületame Austria-Itaalia piiri

kell22.24 jõuame Sloveeniasse

laupäev, 6. august 2011

Tagasitulek Horvaatia - Slovakkia - Märjamaa

Lehvitame Horvaatiale ning vurame kiirteel ikka kodu poole. Kell 10.00 lahkume Funtanast ning juba kell 13.00 oleme Horvaatia-Ungari piiripunktis, mille läbilaske võime on üllatavalt hea. Keegi dokumente näha ei soovi ning olemegi ilma igasuguse kontrollita Euroopa Liidu pinnal. Plaanitud Balatoni järve äärne restorani külastus on kella järgi liiga vara, seega otsustame edasi kihutada sest Ungari teed on kiitmist väärt. Nõnda me häid teid sõites avastamegi ühel hetkel Slovakkiast kus plaanime täna ka ööbida.

Jääme seisma ühe kolme tärniga varustatud penzioni ette. Peaukse kõrval istuvad mehed erilist turvatunnet ei tekita, on Ragnar siiski seda meelt, et astub hotelli sisse ning sinna ka veidikeseks ajaks jääb. Meie juurde naasnud, teatab, et antud hotellis on vaid üks apartement ning kui me veidi ootame, tuleb hotelliomanik ning näitab meile veel kahte apartementi, mis on veidi eemal – teises hotellis.Slovakkia linnakesed jätavad koduse mulje ehk värvilised lasnamäe majad, sekka pikitult Kopli liinide maju. Õues muutub hämaraks ning öömaja leidmine tekitab probleeme. Ühe penzioni külastus näitab, et masu on siin teinud oma töö ning kinnipandud majakese ees jääme nõutult üksteisele otsa vaatama. Proovime navimuti kaudu leida järgmisi hotellikesi, mis tundub pildi järgi olevat imelihtne. Pakutavaid öömaju hunnikutes, kuid kas kõik ikka töötavad? Võtame eesmärgiks ühe lähedal oleva tänava ning kavatseme kapata läbi kõik öömajad.
Tulebki omanik – ülinoor kena noormees kes lahkelt pakub meile kõikvõimalikke variante. Usaldame tema hoolde Ragnari ning Janeki, kes pakituna autosse hotelliomanikuga jumal teab kuhu sõidavad.

Poole tunni möödudes saabuva nad teatega, et öömaja on leitud. Meist jäävad maha Janek, Marge ja Oliver kes jäävad ööbima siia, meie aga sõidame läbi Kopli liinide ja kuskilt kangialustest kuhugi raudväravaga varustatud tagahoovi.
Jah....apartement on võimas. Parim, mis meil kogu reisi ajal on olnud. Tõeliselt kuninglik öömaja!
Sisseseadnud, jätame lapsed hotelli ning suundume väikesele tiirule „ ei tea „ mis linnakeses. Öised vanalinna tänavad on ilusad, rahvas nooremapoolne ning sõbralik. Istume kuskile tänavakohvikusse ja naudime elukest.
Järgmisel päeval kella 10.00 paiku stardime oma teekonda. Kavatseme Poolat läbida Valgevenega paralleelselt. Jah.....Lublini linnani on teed kohutavad kuid pärast seda, pean ütlema – täitsa sõidetav ning öösel 00.30 paiku oleme Kaunase külje all Armenija motelli uksele koputamas. Kogu seltskond on pigem seda meelt, et jätkame sõitu ning kodus oleme juba hommikul.
Märjamaal teeme viimase ühise peatuse. Kohustuslikud videovõtted ja intervjuud ning meie pere on 08.30 kodus Laulasmaal. Õnnelikult ja tervelt tagasi!

neljapäev, 4. august 2011

Funtana, Pula ehk Horvaatia

Jätame vaikides hüvasti koduse Sloveeniaga ning püüame mälestustesse jätta imelised vaated ning kaunid mäed.
Piiriületus on äärmiselt lihtne, keegi ei taha õieti dokumentegi näha ja veinikaarikut keegi ei kontrolli. Meie alkoveoauto kuninganna pääseb seekord kastitäite veini joomisest ning nõnda oleme Horvaatia kuumal ning punasel pinnal. Veidi siia-sinna ekslemist satume linna kus selgub tõsiasi, et öömaju on nagu seeni pärast vihma aga vabu ruume kaheks ööseks keegi anda ei soovi.
Kihutame lootusrikkalt järgmisesse linna ning tänaval perekonniti erisuundadesse öömaja otsingule suundudes, leiab Taavi ühe roosa maja koos palmide ja kiividega, sekka mõned murjamid mööda hoovi paljajalu lippamas. Öömaja pakkujast vanem mees kudrutab meiega saksa-horvaadi keeles :“ein apartemet in zwei nacht ist 140 euro und zimmer zwei nacht ist 70 euro. Ja oder nein? „
Ma ei hakka parem kirjeldama kuidas kauplemine käis (veidi närvilisust ja veidi arvestamist ning rahakotti piilumist) kuid lõpuks oleme saanud öömaja ja suundume randa, et veidikenegi reisikuumust vähendada , ööelu nautida ning maitselamust saada.
Randa pääsemiseks peame läbima kämpingu ala, mis paneb meie suud kinni ning silmad pärani lahti.

Vaatepilt on meie jaoks müstiliselt kole kuid püüame mõista ning leida vabanduseks, et nad on äärmiselt sotsiaalsed inimesed. Rand paraku kaljune ning päevitamiseks tuleb visata betoonplatsile – nõnda võiks kujutada end ette Tallinna reisisadamas päevitamas. Lapsed kilkavad kõigele vaatamata ning sulistavad juba soolases vees, täiskasvanud veidi ettevaatlikumad ja arglikumad ning lõpuks samuti vees sulistavad, muutuvad kõigi tuju veidi erksamaks.
Vahepeal selgub, et siin linnakeses (Funtana on nimeks) polegi ööelu ning parematest randadest võimegi unistada. Restoranid on üldiselt vaid suurema maantee ääres ning iga restorani ees seisab töötaja kes lausa kättpidi üritab sind oma restorani tirida ning nii satume meiegi ühte kohta, mis kannab nime Delfiini grill. Loomulikult töinab meie Melany, et delfiine süüa ei tohi, jääme valikuga rahule ning naudime kelneri teenindamist, mis on ülimalt külalislahke ning tore.
Öine jalutuskäik kohalikku ööklubisse , jääbki jalutuskäiguks ning peagi lähme kõik tuttu. Homme ju ka päev ees.Sööme palju, joome palju ning meie hiline lõuna ja varajane õhtusöök kestab tunde. Lõpuks naudime veel grappat ning naistele jagatud banaani maitseline liköör mõjub kergendavalt kõhule.
Kairiti kindel soov ronida üle heki, kellegi hoovist virsikuid näppama, jääb mingil põhjusel ära. Selle asemel lähme platsile ning ostame isuäratavad punnpõsksed virsikud. Väike poekülastus, põige koju ning tutvumine naabritega kes on üks korralik italiano maffia.
Öine elu möödus üsna vesiselt. Vähemalt meil sest meie magamistoa seinte sees asetseb kanalisatsioonitorustik, õues lõugavad italianod ning kellegi koer haugub vahetpidamata poolteist tundi - haukus seni kuni hapnik otsa sai ning jõuetult pikali kukkus.
Hommikul selgus, et Margel vets on kaputt ning dušš ilma otsikuta kuid korralik tuletõrjevooliku survega, see eest Kairiti vannitoas antakse vett jaokaupa ning vesigi ära ei voola......
Täna laguneb meie seltskond. Janek ning Marge suunduvad Krki saarele, meie paneme ajama Pula suunas. Ilm on veelgi kohutavam, päikeseküte on pöhja keeratud.
Limski kanal on kah, tegelikult on päris kaunis kuid kättesaamatu sest fjordi saame nautida vaid vaatetornist ja sedagi kaugelt.

Pula kesklinn on selline nagu üks lõunamaa kesklinn välja nägema peab – parajalt rahvastatud, pisikeste tänavatega palistatud ning armsate poodidega varustatud. Lehvitame Ragnarile ja Randole kes suunduvad amfiteatrisse ning Taavi koos kanakarjaga asub ringkäiku ümber teatri tegema. Õnneks pole ehitatud ette kõrgeid müüre – on kogu amfiteatri sisemus meil kui peopeal.
Tiir ümber teatri võtab aega kõigest 15 minutit, seega suundume Kairitiga ühele linnatänavale jalutama, mis tema rõõmuks on täis poekesi. Suudan temaga võistelda nii kümme minutit kuni loobun. Lähme Melany ning Carmeniga tagasi Taavi juurde ning ootame ühiselt lõõskava päikese käes teisi seltsimehi.
Õnneks peavad kõik kinni kella-aegadest ning peagi suundume ühiselt autode suunas, et minna kuhugi randa, nautida vahemerd ning pruunistuda nagu grillkanad vardas.
(Enne rannas vedelemist käime ühe väikese sutsu poes ka. On ju vaja veel kommi osta ning varusid täiendada ehk veiniveoatuos on piisavalt ruumi üle ja vein ei maksa siin ju midagi)
Suund tagasi ning keset mahajäetud oliivisalu tühjal lagendikul näeme vanakraami turgu, mis osutub üsna lahedaks kohaks. 50 cm pikkune oliivipuu pakk maksab 300 kunat, vana puidust kauss 400 kunat ning igasugu jama samas hinnas. Rando silkab ja tahab ühtteist saada, mis Kairitilt heakskiitu ei saa, mina vaatan toredaid vanu pissipotte ja savikausse. Isegi aukudega kivid on müügile topitud ning kirikust äraaetud küünlad ja tõrvikud ootavad omanikke.
Kairit koos Elisiga on üle maantee jooksnud viinamarja istandusse ning kahe käega topivad nad seal rohelisi mammusi suhu. Rõõmsalt kepsutades suu mahlaseid marju täis, saame edasi sõita.
Jõudes Rovinji lähedale ja Lidl poodi nähes –loomulikult läheb veinikoormamasin poodi, et oma „väheseid“ varusid täiendada – suundume meie rannaotsingule.
Jäämegi paprikapõllu, viinamarja kasvanduse ning oliivisalu keskele parkimisplatsile ning avastame armsa pizzarestorani, kus rõõmsalt ja lahkelt jagati rannaasukoha infot.
Pärast 500 meetrit võsas ekslemist näemegi lõpuks ilusamat randa. Kiiremini tatsudes, rutuga riideid seljast rabades, et vähekenegi jahutust saada, saame kohe teada kui kivine ja kaljune valik on meil olnud.

Kukalt kratsides ümbrust vaadates, tekitab hämmastust kui palju paljaid inimesi siin rannas on. Veidi veel ning avastame, et oleme trüginud nudistide randa kust me loomulikult kibekiiresti lahkume.
Vaatamata meie äpardusele, on siin tegemist väga toreda kohaga – kõigile jagub midagi. Isegi kellele ei meeldi merevesi, saab nautida basseine. Võid sõita banaaniga merel või teha piknik-laevasõidu kõrvalolevatele saartele.
Meie naudime merd ja basseine ning vahepeal kauplemisrallilt saabunud seltskond hullab päiksepaistelises vahemeres – mis sa puhkusest veel tahad!
Kui kõht nõuab oma, suundume armsasse pizzarestorani aga paraku suutsime kohaliku kelneri -(tegelikult lausa mitu teenindajat) vihastada – ei suutnud me tellida nii kiiresti kui vaja, tellisime ehk ainult pizzat ning pastat ja juuagi valisime põhjalikult. Meid suutsid nad üllatada sellega, et menüüst oli võimatu pihta saada, vein toodi lauale koos hõljuvate elukatega ning pizzad olid kaetud hapukoorega.

Tegelikult polnud häda midagi, kõhud saime täis ning kelnerid jäid jootrahata – jõudsime lõpuks koju, kus ootas meid ees Marge, Janek ning Oliver. Jõudsid nad sõita Krki saarele kui käia ka Pulas.
Nõnda me käisime reisi kaugemas punktis ära ning homsest alates vurame kodu poole.

kolmapäev, 3. august 2011

Viimased päevad Sloveenias

Laupäev
Meie ihud on imelikud ning kipuvad endiselt mägedesse. Seega võtame otsuse minna Kaninile. Matkaseltskond aga suundub järjekordsele poodlemisretkele ning meie lähme matkama.

Ilm on tõeliselt imeilus kuid paraku meie Kanini „aknaga mägi“ mattunud pilvemürakasse ning kohaliku köisraudteelase heatahtlikule soovitusele tuginedes, jätame Kanini ja suundume Boka kosele.
Kosk ise üsna hale aga vaatamata sellele - meie jaoks võimas.
Matkatee kulgeb ülesmäge, mille ronimisel pühime higi ja Triglavi matkarajast veel taastumata jalgadele tundub matk üsna raske. Teele jääb ette Tsehhi kodanik, kes Ragnariga rõõmsalt lobisema jääb. Mina muudkui rühin libedatel kividel ning üritan mitte üle kaljuääre vaadata. Päike kütab, ilm on palav, see-eest vaade kirjeldamatu.
Siinkohal jätan matkakirjelduse katki sest telefonikõne Volarjest katkestab meie edasise teekonna.
Nagu nuhtlus – just täna kui on vaja kiiresti koju jõuda – tuterdavad ees mingid turistid kes venivad kui teod meepurgi äärel. Raske juhus tõesti ning erilised uimased sõitjad on täna itaallased.
Venime kuidagi koju ning veidi „ pahur“ seltskond võtab meid vastu. Siiski - rahulolev Kairit oleks tahtnud ehk rohkemgi olla „ kodutu“ sest nende auto paneb kõige suuremagi ostuhullu ahhetama. Auto praktiliselt ratastele ei toetu vaid on vajunud maapinnale kahtlaselt lähedale.Selgus, et oleme oma toredad seltsilised jätnud koduta (võtmed lesivad meil autos) ning neil sajab seal vihma. Mis teha – Ragnar ronib joostes tsehhlasele järgi, mina jooksusamme imiteerides libisen mööda kaljut alla, aeg-ajalt pidurdamiseks haaran puutüvedest kinni ning mingil hetkel on maakülgetõmbejõud korralik ning leian end pikali . Ragnar, müdistab võsas ja ragistab kui korralik karu, tekitades nii mõnelgi vastutulijal soovi põgeneda hullunud matkaja eest.
Peale lõunasööki ning „ Ragnari junnide“ nautimist, asume Kobarite matkarajale, kuid lühendatud variandile. Käime ära vaid Kozljaki juures ning tagasitulles tatsume üle 51,5 m pikkuse rippsilla .
Jõgi kui ka kosk on vähese vee tõttu keskpärane. Käime ära ka Itaalia kirikus, imetleme järjekordset vaadet Tolmini orule ning hämaras jõuame koju, et rahulikult õhtut nautida.
Pühapäev
Algab suure üllatusega! Rando on meil hommikukokk ning lausa nelja panniga teeb meile pannkooke moosiga niikaua kuni pliit annab otsad. Kuid veidi puhkamist ja ta saab jätkata meisterkoka tööd!

Jalad nõuavad endiselt matkamist. Võtame suuna Volarje nime kandva jõekese kaldale ning teised sõidavad Kolovratile.
Täna õhtuks oleme kutsunud Zlatko abikaasaga külla ning plaaninud neile pakkuda kartulisalatit. Paraku õuna unustasime muretseda ning poed täna kinni – oleme sunnitud minema raksu. Ja valikut on – metsikuid õunapuid jagub ning õunte valik suurem kui turul.
Käime ka Volarje jõevõsas ringi, istume siin-seal kivide otsas ning lõpuks mõistame, et paljajalu me kaugele siin ei tatsu.
Seega leiame end Kamno külast ning kohtume Kolovrati mäge vallutanud seltskonnaga. Meiega ühineb Taavi ning peagi tatsume mööda Soča jõe kallast. Mõni kalur, üksikud päevitaja ning paar alasti suplejat on leidnud samuti, et Soča on külastust väärt.
Täna on ilm lausa kuum, jõgi lõpuks sini-sinine ja külm, kuid siiski kutsuv ning Taavi on mõjutatud –leiame Taavi ukerdamas keset jõge. Kõhuni külmas vees, vaevu tasakaalu hoides püüab ta mitte ettejääda kanuudele, kes ehmatusest kipuvad ise tasakaalu kaotama ning eesti mees tekitab paraja kaose liikluses ja portsu hämmingu - vaevalt „ koolitusprogrammis“ juhendajad oskasid midagi sellist ettenäha .
Taavi astub aga edasi ning lõpus ongi teisel kaldal. Meie oleme „ jänesed“ ning sellist teekonda ette võtta ei taha. Seega vehime üksteisele ning suundume edasi – Taavi ühelpool, meie teiselpool Sočat.

Taavile kaldal käimine meeli ei eruta ning peagi näeme teda jälle keset jõge. Vehime talle, et ärgu ta tulgu üle – on Taavi järjekindel. Kaks ilma kolmandata ei jää – soovib ta veel korra sulistama minna. Seekord ta meist ei pääse ning järgneme talle.
Vesi on külm, kuid mingil hetkel harjub ja tundub täitsa ujutav. Jõe põhi on täis teravad kivikesi, jõevool uskumatult tugev ning iga hetk kui üritad sammukese astuda , tundub see ilmvõimatu tegevusena. Taavi ja Ragnar on varustatud palju pikemate jalgadega – vuliseb jõeke jalgevahelt läbi. Mina paraku saan tagumistele põskedele survepesu ning kohati tundub, et jõekese suurim soov on kiskuda minu püksid endale. Keset jõge jalad harkis – ei edasi ega tagasi ning kohe on tunne, et käin sellili. Õnneks lippab Taavi mulle appi ning saan tänu tema abile teha mõned sammud ning olen päästetud.
Vaja koju minna, kell on palju . Kartulisalat ootab tegemist . Kaugeneme jõest läbi võsa, leiame end keset põldu kus kamp skaute laagrit peavad. Hämmeldunud skautlased naeratavad kohmetult, kuid maname endile asjaliku näo ette ning lisame sammu. Porine tee ning metsik võsa, kuskilt kostub jõemühin – pole meil aimugi kuhu me läheme, millises suunas me minema peame, kui avastame, et oleme Kamno küla lähedal ehk alguspunktis.
Paar vägevat vandesõna üle huulte lastud, kella-ajale pilk peale visatud – ei jää muud üle kui kutsuda kedagi järgi sest muidu me Zlatkot täna ei näe. Rando lahke inimene – lubabki meid õnnetuid aidata.
Mööda teed me ei viitsi Kamnosse astuda, seega suundume otse, et Rando autot varem kohata. Ikka üle küngaste ja lehmakarjamaa....ühel hetkel läbime võsapadriku ning müttame rammusa ja niiske mullaga kõrgete puude tumerohelises hämaras metsakeses, mööda kaljut kõrgustesse ning roomame okastraatidega varustatud aedikute alt läbi. Peaasi, et tigedat pulli ei tuleks!

Pärast kella nelja koju jõudes, avastame, et kedagi polegi kodus peale Marge. Kolovratilt koju jõudnud seltskond on endile lõuna valmistanud ning Soča jõekaldale päevitama läinud. Lõunasöögist järgi vaid neli lusikatäit, haukan ühe endale ning Taavi saab ülejäänud. Ragnari jätame hoopis ilma. Samal ajal püüame rutuga teha kartulisalatit.
Õnneks on kartulid vähemalt kooritud ning kaks erinevat salatit kerkivad kui soojad saiad. Taavi hakib kartuleid, Marge vorsti, mina kurke ja õunu – Ragnar viskab sekka porgandeid, herneid ning püüab korraldada õues istumist. Loodame siiralt, et ehk Zlatko jääb hiljaks või tuterdab tal ees mõni itaalia turist – paraku on Zlatko täpne.
Õhtusöök möödub lõbusalt, kuuleme, et lapsed mängisid Soča jõekaldal koos rästikuga ( mis tuli välja - on üsna haruldane ja väga mürgine) ning hiljem õhtul astus Elis ühe roomaja saba laiaks – seekord oli tegemist õnneks ohutu isendiga. Nüüd teame - ei mingit võsas tuterdamist ja jälgi alati kuhu istuma asud !
Zladko veab külalised keldrisse ning jutt muutub tehniliseks. Kellake tiksub halastamtult. Marge ja Kairitiga koristame õuelaua ning suundume tuppa pakkima, mis hilistundideni kestab. Homme oleme juba Horvaatias – loomulikult juhul kui ostuhullust Kairitit veinilaadungiga üldse üle piiri lastakse.

esmaspäev, 1. august 2011

Veneetsia ja mägimatkaraja vallutus öösel

Veidikene vürtsi meie reisil annab Veneetsia külastus. Vaatamata eilsele poodlemisrallile ja hilisele koju jõudmisele suudame startida üsna täpselt. Lapsed on selga pannud uued riided, naised õhetavad kui ladvaõunad ning mehedki on kuidagi erksamad.
Kiirteel kihutades on võimatu anda hinnangut Itaalia kohta, ometi on Sloveenia ning Itaalia vahe üsna tuntav – ümbrus muutub räpaseks, autoteed kehvad ning liiklus üsna närviline.

Kuid mis meil sellest! Väike kiirteemaks ( 7.30 euri) olematu kiirtee eest ning lõpuks olemegi Veneetsias.
Trandulette puhkemajja suunates , saame meie korralduse parkida auto seitsmendale korrusele. Janeki auto suundub kuuendale ning Rando hõikab lällarisse, et tagant sõideti otsa.
Mida?!
Õnneks kaotas lällar poole teksti ning Rando auto ilus taguots jäi võõrastest masinatest puutumata. Omavahel ühinesid õnneks (nende kahjuks) tagumised suksud.
Peale mõningaid seiklusi parkimismajas, saame lõpuks suunduda Veneetsiasse. Rahvaste paabel võtab esialgu pildi kirjuks. Krishnaiidid suruvad mulle pihku vegetaariaküpsise ning samal ajal Elis kaupleb osavalt mustanahalisega ning neljast eurost saab kaks. Paraku jääb müüjale tühjad pihud ning Elisest saab Veneetsias osav ärimutt.

Loodus teeb oma töö, nii ongi päevakorral vetsukülastus, mis osutub võimalikuks vaid siis, kui istume maha ning teeme väikese tellimuse – mõned liitrid veini, hunnik pizzasid ja tilgake mahla.
Vein teeb oma töö, megahead pizzad muudavad tuju heaks ning peagi sulandume Veneetsia olustikku. Laseme mõnuga italianost kelneril meid teenindada ning premeerime endid tiramisuga, mis osutub maailma parimaks tiramisuks .
Gondlid loksuvad kurvalt ning gondoljeerid haigutavad igavusest. Hind on vägagi soolane ning vaatamisväärsuseks nad meist maha jäävadki, see-eest tänavavõrgustikus erinevad putkakesed ja pisikesed poekesed , mis palistavad tänava äärseid, muudavad meie tüdrukud eesotsas Kairitiga järjekordselt hulludeks -ostuhulludeks.

Silmis palavikuläige tormavad nad ringi ning Carmeni üliuued kontsaga hiinaketsid visatakse kotti - osturalli paljajalu ei muuda asja.
Et kõike kirja panna kuidas ostlemine järjest enam hoogu võtab, kulub kirjeldamiseks oma mitu lehekülge. Isegi mina lähen Veneetsias pöördesse kleite nähes, Taavigi on leidnud sobivaid asju. Ragnar kingib mulle järjekordselt imeilusa komplekti ehetest ja......aga jätame kõik selle.
Aimu saada kui suur siis see Veneetsia on, võtame takso. Kihutame läbi nii suure kanali kui ka väikese. Taksojuht seletab ja näitab, kihutab ja naerab...annab juhtimise üle lastele ning õpetab kuidas taksoga sõitma peab. Meie naudime lihtsalt vaatepilti ning oleme ülimalt rahul nende 40 minuti üle, mis loksudes läbitud sai.

Uued pizzad ning liitrised veinid, sekka lasanje ja pasta ning otsustame koduteele asuda. Parkimismajast lahkudes jäävad Rando & co meist maha ning viimane lällarist tulev ragin annab mõista, et nad saavad hakkama ja kodutee leiavad ka üles.
Jah, ega siin linnas eriti võimalust seisma jääda pole. Seega põrutame Janeki, Marge ning Oliveri kambaga minema. Veidikene sõitu kui näeme tuttavat „potikauplust“. Hoian oma suu kinni sest mind savipottidesse lasta ju ei tohi.

Ragnar aga paneb pidureid ning tormab autost välja, jättes ukse lahti ning autogi tööle. Potimees osutus lahkeks – avas oma autokaupluse ning pöördesse läinud eestlased tegid mitu ostu. Kaks suurt potti meile ning üks lahe lillepott leidis omaniku Marge näol. Õnnelik müüja aitas meil isegi asju autosse pakkida, kinkis lastele üsna huvitavad „moodustised“ ning hüvasti me temaga jätsime.
Kiirtee osutus seekord aeglustusteeks. Suure õnnetuse tõttu pidime veerema üsna teosammul. Ühel järjekordse ootamatu stoppamise peale, kostub lällarist Janeki hääl: „ tead, meie taga toimus õnnetus. Mitu autot panid kokku. Kas te kolksu ei kuulnud?“
Mida??
Hiljem selguski, et Janeki auto jäi napilt puutumata, kuid see-eest kannatada sai kohe mitu autot. Tegemist oli siiski ( loodame) vaid plekimõlkimisega ning inimesed viga (ehk) ei saanud.
Lõpuks paistab kiirteemaksu putkad! Oleme kohe jälle koduses Sloveenias. Vahepeal tunneb Marge ja Janek muret ka Rando& co üle, kuid meie oleme rahulikud. Küllap nad helistavad kui hädas peaksid olema. Navi olemas, telefon ka,arvatavasti on nad juba kodus –püüame rahustada.
Otsin raha, et 7.30 maksta, kui rohelise sauaga tegelane suunab meie auto kuhugi nurga taha. Sama saatusega masinaid on meie ees veelgi. Näeme kuidas Marge meile veel rõõmsalt lehvitab. Kratsime veidi kukalt ning mõtleme, mis siis nüüd?
Õnneks tegemist oli siiski tagavara kassaga ning asjalik itaalia piiga teenendab meid üsna kiiresti. Sõites üldsõiduteele tagasi, näeme kuidas politsei on kellegi rajalt maha võtnud. Ei jõua veel midagi tarkagi öelda, mõelda.....Janeki auto on huviorbiidi alla sattunud.
Oh....püüame Margega lällarist infot saada, kuid peale tema ütluse: „Itaalia politsei võttis meid kinni ning uurib dokumente“ jääb loota, et itaallastele Janek väga meeldima ei hakka ning pääseb temagi lõpuks koduteele.
Hiljem selguski, et vahiti vaid pabereid, millest nad muhvigi aru ei saanud, käidi dokumentidega politseiautos uurimas, kus eesti asub ning lõpuks tagastati omanikule.
Vahepeal meiegi üllatusime, et suutsime Sloveeniasse siseneda nii, et isegi ei teadnud kuidas. Pimedas linnas tundus kõik kuidagi võõras, navimutt tujutses ning meie tegime kaks tiiru ringteel enne kui pihta saime kuhu suunas edasi sõita.
Solkan sillast mööda sõites, haarab Ragnar käe telefoni suunas, et helistada ning küsida Rando & co käest kas nad on juba kodus. Veetsime ju savipottide keskel kaua.

Veel enne kui helistama asume, võtavad kõne meile nad ise. Ragnar ahhetab südamest : „ oh, te tulete Udine kaudu!“
Mnjah...ei kadesta neid tõesti! Meie esimene sõit Sloveeniasse kulges samuti kottpimedas mägiteedel kihutades. Ometi kuulen, et nad on kõigest 47 kilomeetri kaugusel – seega kõige hullem ju polegi. Kranskja Gorasse minemise plaani, laitis Ragnar koheselt maha ning nõnda me neile jõudu soovisime!
Koju jõuame esimestena. Teisena saabuvad koju Marge, Janek ning Oliver. Istume terassil ning vestleme, jagame muljeid – ootame pikkisilmi meie järgmisi kambaselle. Möödub 30 minutit, 40 minutit – ikka neid pole.
Lõpuks nad saabuvad – üliõnnelikud, et koju said. Mis teed nad kasutasid – on siiani teadmata. Udine kaudu tulles pidi jääma neile teele kasiino Aurora ja ei mingeid suuri jõgesid/ järvesid, mida lausa kaks korda ületada! Kranskja Gora serpentiinid need ka ei olnud....
Elamus oli neil sedavõrd suur ning läbisegi püüti oma emotsioone meile edastada:„ tee muudkui tõusis ning sellel teel polnud ammugi keegi sõitnud“. „ Tead, see oli nii kitsas!“. „ Meie navi näitas,et koju jõuame alles homme ning kütuseosuti näitas ka juba, et me jäämegi siia.“ „ Ma ei julgenud isegi pissile minna, nii jube oli.....“
Jah, neid üleelatud emotsioone oli tõesti palju ning meile äärmiselt naljakalt edasikantud. Istusime ning saime naerda – lõpuks mõistsime, et antud teed, mille eestlased öösel läbisid - on siiski kohalik matkarada ning järgmine kord Triglavi tippu kihutame autoga.