pühapäev, 10. veebruar 2013

Himos ja tagasitulek neljandal päeval

Täna põrutame juba kell 10.00 mäele. Rando ja Ragnar võtavad suuna Pohjois-Himosele, teised möllavad aga vana tuttaval nõlval. Meie Dellaga harjutame lastenõlval, Marigi püüab siinsamas sinasõprust sobitada suusatamisega, mis iga laskumisega silmnähtavalt paraneb.
Kuigi üha enam avaldab Della soovi suurele mäele suusatama minemiseks, pelgan teda esialgu üksi lasta.
Enne lõunale minekut saabubki Ragnar ning küsib naabrimehelt korraks mäepiletit. Mina põrutan koju kiivri järgi ning Della "suure nõlva" sõit võib alata. 
Esimene laskumine toimub vaikselt ja rahulikult ning hilisema sooviga kindlasti edaspidi vaid suurtelt nõlvadelt laskuda. Lastele mõeldud mägi pole temale! Selge, ostame lapsele mäepileti.
Nüüd vaatan vaid kihutavat tüdrukut ja imestan, et alles see oli kui ta laste künkal lõugas, et suuski jalga ei pane.
Vahepeal jookseb Kairit tuppa liha ahju toppima, Mari kelgutab ning minutitest saavad tunnid. 
Pimeduses, mingil hetkel teatab Della, et on väsinud ning  pisarsilmanurgas räägib oma jalavalust (kodus selgub, et suur vill on jalal). Ragnar kes kõik nõlvad korduvalt läbi sõitnud ning suurest suusatamisest tagumikule sinised silmad muretsenud - avaldab temagi minule üsna ootamatult soovi koju minna. 
Kodus tunneme mõnu soojast toast ning jälgime koos Mariga (temalgi sai suusatamisest/kelgutamisest villand) ahjus paisuvat liha. Ootame, millal plahvatab kuid Kairiti korraldusel liha ei puutu.
Aeg muudkui tiksub edasi ning panen igaks juhuks kartulid keema, et valmiva liharoa kõrvale midagi  lisaks taldrikule panna.
Korraga on toas Kairit kes ilma ilustamata teatab, et on jama: "tema Lisetele kutsuti politsei. Teda toodi mäeturva autoga praegu koju dokumenti võtma ning laps on võhivõõraga mäel. Lisaks ei saa ta Soome keelega hakkama ning Randot pole kuskil ja tema telefonil pole levi ja tema ei tea üldse, mis saab".
Nõnda kiiresti ta kodust jalga lasi, Ragnar seekord kaasas. Mina helistan samal ajal Randole, kes õnneks on asjaga juba kursis.
Õhtune jututeema on teada: "seltskonna noorimale kutsuti politsei, kuna müksas mäel ühte poissi".Hiljem
kui juba kõhud täis ja mõnus roidumus kontide vahel ajame mõnusat lorijuttu, lapsed aga hullavad õues, kuni neil läheneb auto - politseiauto. Elis hüppab seepeale kraavi ning tirib õekese kaasa nagu kaevikusse viskuvad sõdurid. Ju arvas Elis, et tuleb jälle jama (ehk ei tohi lapsed peale kella 22.00 õues olla?).

Äramineku päev

Seekord hommik veidi erineb teistest hommikutest. Eelkõige seetõttu, et lahkume, mis tähendab asjade pakkimist ja sagimist.
Kui suudame enamvähem juba valmis sättida, selgub tõsiasi, et Kairiti ja Rando auto külgmineuks ei sulgu ning avatud ukse variandi puhul peaksid reisijad endale kombekad selga tõmbama, kiivrid pähe ja prillid ninale sättima. Autoabi nõustus autole järgi tulema, kuid alles järgmisel päeva lmasina ülevaatama, seega tuli leida teine lahendus.
Möödub tunnike, kuni lõpuks lihtlabaselt vägistatakse uks kinni. Selge, saame edasi liikuda! Võtmed jätame vastuvõttu, kihutame juba tuttavat teed tagasi. Pikas jorus loksudes, esitame küsimusi üksteisele ning muide....laevade pommitamist saab samuti läbi lällarite mängida (tegime proovi kui Himosele sõitsime).
Kõik kestis seni kuni tuttav Neste paistma hakkas ning vessat külastame. Sõbrad kihutavad edasi ning kohtume põgusalt nendega Ikeas. Muide, Ikeasse pöördumiseks tuleb jälgida III ringi!
Ikeas liigume hoopis vastuvoolu, vaatame üle kohalikud lihapallid ning lõpuks ostleme meiegi. See käib meil kähku - mis meeldib, see korvi potsatab. Jätame veidi raha Ikeasse, sööme linnupetteks Hot dogi ning juba kihutame toidupoodi kus muretseme sööki/jooki koju. Lõpuks möllame Itäkeskuses (enamus ajast kulub meil loomapoes). Sööme Subways ning lõpuks leiame end sadamas laeva ootamas. Koju loksume ühiselt täringumängu mängides ja peagi teeme üksteisele lehva- lehva. Järgmise korrani!









Himos - teine päev

Ega kaua magada lasta, keegi ikka kuskil kobistab, nii ärkame kõik enamvähem ühel ajal. Rõõmus sigin-sagi, hommikused võileivad ja aurav kohvi. Õues on ikka ühtlasel hall ning köögilamp tilgub endiselt.
Jätame seltskonna kööki koristama ning põrutame Jämsässe  vidinat ostma, mis võimaldaks Wii bändi õhtul mängida. Esimene pood, kuhu sisse põikame on meie Selveri ja Prisma vahepealset. Toitained on enamvähem Eestiga ühes hinnas (osad kallimad, osad odavamad) on valik tunduvalt suurem. Käime ka kohalikus tehnikapoes, spordipoes kui ka pisikeses "säästumarketis", kus poetöötaja meil sabas jõlgub ja varjamatult  meie tegevus jälgib. Küllap töötajatel on põhjust igat eestlast poes jälgida, on vaatamata sellele ikkagi tore käia ringi Jämsä linnakeses, kus tänavareklaamid on eesti keeles.
Tagasi turismikeskusesse kulgeme veidi teist teed, mis on kindlasti oluliselt kaunim kui peatee. Käime korra läbi ka Himose vastuvõtust ning hangime ümbruskonna kohta infot ja põrutame autoga Länsi-Himose tippu. Vaade ülevalt on tuuline, kuid see-eest imeline. Jah, siit alla ei tuleks ma isegi mitte kelgutades....
Täna avatakse nõlvad kell 12.00 ning Pohjois-Himos suletud,  valin tänaseks tegevuseks matkata just põhja-Himosele. Matkatee pikkuseks on antud vaid 1.8 kilomeetrit.
Jätan suusatajad nõlvale möllama ning jalutame koos Dellaga edasi-tagasi. Ei taha tema kohe üldse suuski jalga panna ning veelvähem võtta ette 1.8 kilomeetrist matka. Panen tüdruku kelgule ning eemaldume vaikselt lääne nõlvadest. Otsime väikest küngast, kus saaksime kelgutada (ametlik kelgumägi mingil põhjusel ei sobinud) ja nõnda leiame endid Keski-Himose ehitusplatsilt. Mõnusalt lahtiaetud teed, korralikud murdmaarajad ja ei ühtegi suusatajat, rääkimata jalutajatest. Vaid vaikus.
Mõnelt künkalt saab Della päris uhke sõidu ning parandab tüdruku tuju. Oleme jõudnud Põhja-Himosele. Mäemasinad undavad nõlvadel, keegi parandab köisraudteed. Istume ja puhkame ning asume tagasiteele.
Seekord valime teise tee, mis osutus veelgi lühemaks kui tuldud rada.
Peale lõunatamist suundume tagasi mäele, seekord on Della otsustanud siiski suusatamist proovida. Jään teda õpetama - ikka pisikeste sammudega, mis lõpuks tähendas seda, et jooksin mööda nõlva üles-alla ja nii ikka mitu head tundi. Lõpuks rauges minu jaks ning tüdruk hullas juba iseseisvalt.
Õhtul kodust leiame eest Mari, kes täna köögitoimkonnas askeldab ning isuäratavaid kotlette valmistab ja kõigile  väsinud reisiseltskonnale hästi maitseb.
Wii saadakse tööle ning mõni tund tunneb seltskond sellest rõõmu, kuigi vahepeal Taavi justkui ärritub - ei teagi kas põhjuseks on viletsad bändiliikmed, kummaliselt käituv kitarr või Ragnari jutt, kuid pärast kella 23.00 paneme pillid kotti ning anname naabritele öörahu. Elis, Della ja Lisete möllavad õues ning meie õhutame tuba, et öösel veidikenegi oleks võimalik magada.

Himos - esimene päev

Mingil hetkel tekkis Kairitil plaan Himosele suusatama minna. Plaan arenes reaalsuseks ning jaanuarikuu lõpus me end Himoselt ka leidsime.

Himose suusakeskus ise on asustatud 1984 aastal ning algusest peale on suuskakeskust pidanud perefirma. Nende jonnakuse ja sihikindluse, samuti pühendumuse ja süstemaatilise tegevuse tulemusena on Himos suurim ja parimate nõlvadega suusakeskus Lõuna-ja Kesk-Soomes.
Himos on Jämsäs (9 km) asuv turismikeskus , mis on  eestlastele eelkõige tuntud kui suusakeskus. Suusarajad avati nagu eelpool sai juba mainitud 1984 aastal ning esimest korda „Aasta Suusakeskuse“ tiitli pälvis Himos 1995 aastal, teistkordselt 2001.
Kogu piirkond on kaetud puhkemajadega, mida kasutatakse aktiivselt aastaringselt. Suveti tuntumaid üritusi on Himose Festival, kuid ka golf, kanuud, kalandus, kepikõnd ja matkamine ei ole Himosele võõrad tegevused.
Varajased nagu me ikka, nõnda oleme esimestena Viking Line buffet lauas söömas ja kohvi joomas, kui teine seltskond sadamast uuesti kodupoole kihutab (laeva väljumiseni  on aega umbes 35 minutit). Eks seltskonda on smuugeldanud end pisikene illegaal, kes ilma kehtiva dokumendita samuti Soome trügib.
Paraku kodus olev (teine) isikuttõendav dokument on samuti aastakese tagasi kehtivuse kaotanud – jäävad sõbrad lootma Rando ilusatele silmadele. Kas piletikontroll on heas tujus või piisab talle Rando pruunidest silmadest, on seltskond koos kehtiva dokumendita pisipiigaga Viking Line pardal.
Täringmängu mängides möödub aeg kiiresti. Ka lapsed veedavad aega sisukalt laevapoes. Meie juurde saabuvad lapsed silmnähtava lõhnapilve saatel ning näomaalingud reedavad erinevate testrite proovimist.

Soome võtab meid vastu samasuguse halli ilmaga, millega me juba harjunud oleme. Pealinna uudistama me ei jää ning autoninad suuname Jämsä suunas, mis asub 220 km kaugusel. Kuigi liiklus on võrreldes lõunamaadega pigem uimane, suudame märkamata jätta olulise pöörde ning nõnda eraldume teisest. Sõidame Itäkeskuse kaudu, mis teeb väikese ringi enne kui pääseme kiirteele kihutama.
Sõpradega kohtume aga alles lõunalauas, mis asub kuskil keset Soomet, Neste tankla kõrval. Sööme isukalt oma hamburgereid, teised püüavad toituda tervislikult ning matsutavad kohalikku lõunabuffet valikut, mis paraku Rando kõhus oma elu elama asub ning Himosel oldud ajal tervisele põntsu paneb.

Jämsäle lähenedes on märgata ümaramaid pinnavorme, mis iseenesest väga kõrged pole. Räägin vaid mägimatka kogemuse põhjal kuid suusatajatele pakuvad need nõlvad piisavalt rõõmu.

Meie majutus asub Länsi-Himosel. Kaskede allee, kus iga puutüve küljes rippumas pesakasti jäänused, äravahetamiseni sarnased hallikassinised majad ja Eesti numbrimärkidega masinad on esimene vaatepilt kui otsime oma kodu esiust, mille raskusteta ka leiame. Kodu ise on armsalt hubane kahekorruseline maja.

Sisseseadnud ja asjad pakitud, otsustab reisiseltskond koheselt mäele hullama minna. Esimese õhtu köögitoimkonna kohustused võtan rõõmsalt enda kanda ning asun hoogsalt kartuleid koorima.
Seltskond mäel hullasid pigem lastele mõeldud mäel, mis lõppes Dellale nutuga. Tuleb teine mulle seltsi ning lubas, et kunagi ei pane suuski jalga.....
Peale õhtusööki avastame, et televiisor on veidi vana ning Wii bändist ei tule miskit välja, maja on tänu saunale ja kaminale lämbe ja niiske ning köögilambist tilgub vett.



 .